Kuidas Ene-Liis Semper näeb ja kirjeldab laval toimuvat?

Peter Handke «Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud», lavastajaks Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.

FOTO: Armin Smailovic/Thalia

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses «Tund, mil me üksteisest midagi ei teadnud» koosneb ühe-kahe minuti pikkustest stseenidest. Muusikaliste, rütmiliste ja värvide sümmeetriate, korduste kaudu tekivad seosed, millest tekib lavastusse Stefan Schmidtke hinnangul metafüüsilisus – üks nüüdisaegseim võte tänapäeva maailma lahtimõtestamisel.

Ene-Liis Semperi kirjeldused piltidest:

Hall.  

Alguses on hallid inimesed hallis pildis, nagu oleks hommik, aga võib-olla on see hoopis selline meeleolu, hall ja värvitu, täis vaid lõputuid kordusi.

Inimesed, kes kõrvale vaatamata kuhugi (tööle?) ruttavad, kannavad eranditult hallides toonides riideid. Kõik on hall: mantlid, kleidid, ülikonnad, joped, kingad, sokid, triiksärgid, lipsud… Küll on aga esemed eri tugevusastmeis hallides toonides, nii et tegelikult tajub vaataja seda pigem pildina, kust keegi on «värvid maha keeranud».

Kordused ja kordused.

Kolm meest vasakult, kaheksa meest paremalt. Neli tüdrukut unistena kohvi järele jõlkumas vasakult.

Kuus mees vasakult, kellest viis võrdsete vahemaadega kiiresti üle lava kõnnivad, kuues aga – auväärses eas vanahärra – omas rütmis teistest maha jäädes uuele ja veel suuremale tõtlejate massile jalgu jääb.

Korraks venivad üle lava kaks ühesugust vanamutti ostukärudega.

Seejärel jooksevad kaks tuletõrjujat, kiivreid käigu pealt lõua alt kinnitades.

Ja jalutab kalamees õnge ja priske latikaga.

Aga juba jookseb temagi jalust järjekordne ruttajate brigaad, korrates lõputult samu rütme ja misanstseene: kolm meest vasakult, kaheksa paremalt, neli tüdrukut kohvi järele vasakult, neli tüdrukut kohvitopsidega paremalt…

Vihm. 

Märgukellade saatel liigub aeglaselt lava tagaossa suur hall betoonsein, mis on peale halli betoonpõranda ainus kujunduselement. 

Avarduvale lavale valgub värvilistes kilemantleis Jaapani turistide salk, hoides kõrgel oma kirevaid vihmavarje. 

Äkitselt on kõikjal värvid: üle lava lippavad needsamad tuletõrjujad oma sinikollaseis vormides, tarides kaasa punaseid voolikuid.

Jooksevad vihmas, portfelle pea kohal hoides, needsamad tööleruttavad ärimehed, kelle endised hiirhallid ülikonnad on ootamatult omandanud tuttav-asjaliku tumesinise jume.

Aga tütarlaps, kes ennist hallis kleidis kümneid kordi kohvi järele ruttas, heidab kaht kohvitopsi käes hoides lompi pikali ja suleb silmad, seljas kleit, mille taevasinise värvi kujuteldav vihm on särama löönud.

Kaks tudengit, kes ennist nina raamatuis loenguisse jõlkusid, on teel vastassuunda, seljas klassikalised punasinivalged kolledžijakid.

Ja loikude vahel tipib elegantselt 700 romaani autor Barbara Cartland oma alatises fuksiaroosas, roosat vihmavarju pea kohal hoides.

Punane.

Iludus, kellest aimdub mingit kutset, kannab punast kleiti ega jää märkamatuks isegi kaugel lava sügavuses, keskendunult oma järgmist etteastet oodates.

Erandlik, ilus, uhke. 

Pikki tumedaid juukseid seljale heites, kinnisilmi läbi liiklusmüra ja helidetormi kõndides, kõrgetel kontsadel või paljajalu jälle ja jälle kuhugi teel olles.

Äravahetamatu.

Kuni külglavalt kostab lõkerdamist ja mööda tormavad veel kolm kaunitari, kel kõigil üll veripunased kleidid: sama erksad, sama säravad kui esimesel. 

Kolm punakleiti kaovad vastassuunda, kust samal hetkel tuiskab välja taskuvaras rulluiskudel, rebib mööda kihutades iluduse käest käekoti ja kaob.

Ja tekkinud segadust ära kasutades pöördub nüüd tagasi üks ennist möödunu, punases kleidis brünett kaunitar, kes nüüd selja tagant oma «originaalist» konkurenti ründab, teda põrandale paisates ja poekottidega vemmeldades.

Elu tõsiasjad.

Vananev Euroopa. 

Raukade laine. Kümned ja kümned vanakesed, kollases valgusvihus, lõputu klobina saatel üle lava tammumas. Teel eikuskilt eikuhugi. Klobin ja vaiksed, peaaegu kuuldamatud oigavad helid. Lõputus rütmis tallumine, ringiratast tammumine, kuni saabub noor mees, istudes eeslavale režissööritooli.

Raukade pilgud pöörduvad, igaüks ihkab tähelepanu, kuid välja valitakse vaid üksikud.

Üksikud, kel «au» filmitegijale näidata seda viimast, mis neil mantli all peidus.

Ühe luidra, häbeliku, kontkõhna vanamehe pudelroheline villane mantel varjab lavendlikarva naistepesu. Vanamees koogutab püüdlikult, püüdes jäljendada – keda? Seksikaid kaunitare seebiseriaalidest? Noorust ja elujõudu kiirgavaid majasuurusi postreid pealinna äritänavailt?

Tema haleda katse nurjavad liginevad enesekindlad sammud.

Säravkuldse nahaga noor brasiillane, mulatist meesiludus, kuldses sambakarnevalikostüümis, peatub korraks (võrdluseks) vanuri kõrval.

Üleolekus pole mingit kahtlust.

Säravvalge naeratusega seksika mulati märguande peale käivitub sambanumber ja vanal eurooplasel on aeg lahkuda.

Must.

Kolm mustas rüüs köökuvajunud naist kulgevad üle lava, nagu teises aegruumis.

Aeglaselt, vääramatult, nagu tuleb surm.

Vastassuunas lohistab mustas kortsunud pintsakus paljasjalgne mees sinist paati, milles seisab püsti valgesse linasesse riidesse (surilinasse?) mähkunud kuju.

Aeglaselt, vääramatult. Nagu tuleb surm.

Raksatab välk ja kõmiseb kõu.

Nööridelt korjatakse tõtakalt kokku pesu ja viiakse varjule.

Aga mustade naiste teekond üle lava pole veel lõppenud.

Lennukid.

Üle lava, kohvrid näpus, läheb tõtakalt Malaysian Airline’i meeskond.

Peatselt järgneb Lufthansa meeskond.

Üks hilinenud stjuardess jookseb, käega kübarat kinni hoides, teistele järele.

Aasia.

Lõputu vooluna, nagu ennist Euroopa, valgub üle lava Aasia. Inimesed tumesiniseis argiülikondades, teel vasakult paremale ja vastupidi. Käes kohvrid, käies kõrvale vaatamata, liiguvad nad lõputute voogudena üle lava. Ring sulgub.

*******

Veel tegelasi, kes üle lava käisid: Tiibeti laamad, peegelpildis Saksa postiljonid, Hollandi jõuluvana Sinterklaas koos oma alatise saatja Sarte Pietiga (Musta Peetriga). NATO sõdurid ja Iisraeli naissõdurid, katoliku nunnad täiskuhjatud ostukorvidega, Magritte’i mehed kõvakübarates. Süüria põgenikud vooris, Jaapani tsunami-ohvrid jne. 

Tagasi üles