Kevad Varssavis Kivastiku ja poolakatega

Mart Kivastik esitles raamatut «Autoportree naise ja hobusega» Foto: Viktor Burkivski

Sõitsin Varssavisse loenguid pidama ja panin kotti Kivastiku uue raamatu «Autoportree naise ja hobusega». Varssavisse. Lennukiga! Ma olin viimati Varssavis täpselt üheksateist aastat tagasi. Rongiga ja läbisõidul. Ikka läbisõidul nagu kõik eestlased: Berliini, Viini, Münchenisse, koju… Kuhu iganes! Poolast ei saanud ju üle ega ümber – 1000 kilomeetrit, kõik kirusid. Kuradi Poola, tohutu lahmakas!

Kivastiku esimene lugu «Angeliki» rääkis sellest, kuidas stsenarist Paul maandus Nizza lennuväljal, et võtta osa East Drafti workshopʼist Cannesʼis. Nizza ja Cannes! No mis me räägime! Mina maandusin Varssavis. Aga East Drafti workshopʼi korraldasid ikkagi poolakad Izabella ja Malgorzata. Nii, tähendab, Paul läks sinna Cannesʼi workshopʼile ja sattus korraldajate säästurežiimi tõttu ühte hotellituppa elumees Elvisega, Sloveenia režissööriga. Ilus mees, kuulus mees – naiste unistus: «viimane iPhone ja musta värvi riided. Snoob ruudus!». Aga mitte see pole põhiteema. Paulile hakkas kohe esimesest hetkest meeldima kreeklannast produtsent Angeliki. «Ja kena! Mis kena? Ilus suisa!» Aga ta ei saanud seda ilusat Angelikit kuidagi kätte. Kogu aeg see naine läks kuhugi või oli kadunud või oli Paul uje ja jäi lihtsalt hiljaks. Elvis püüdis Pauli kantseldada, elu õpetada – kuidas naistega peab ja mis naistele meeldib. Nii nad jõid seal Cannesʼis roppu moodi terve nädala ja Paul lootis ikka ainult Angelikit üles leida, kätte saada. Aga ei saanud. Mul oli Paulist tõsiselt kahju. Sest mulle tundus, et see stsenarist Paul polnudki Paul, vaid ikka Kivastik ise, T-särgis ja tekstastes, mitte nagu snoob Elvis. Ühesõnaga, see Paul ja Kivastik läksid mu kujutluses lootusetult segi. Ma lendasin Varssavisse ja lugesin ja mõtlesin, et Mart, mis sa jamad selle Angelikiga! Sa sured lihtsalt ära, kui jood ööd läbi ja ei maga ja hommikul on jälle workshop ja sa pead rääkima oma stsenaariumist Philile ning Richardile. Pole mõtet! Sain aru küll, et see ei olnud ju Kivastik, see oli Paul – Kivastiku novelli peategelane. Aga Kivastik kirjutab nii kuradi hästi, et sa lihtsalt loed ja usud, et see kõik ongi päriselt. Nii hea on lugeda. Tekst voolab nagu õlu ja Kivastik jutustab. Loed ja nurrud – puhas muusika!

Kahekümne aasta eest sõitsin Varssavisse Balti Ekspressiga. Balti Ekspress pole tulevane Rail Baltica. See oli vana Vene rong. Aga väga mõnus. Enamasti pooltühi, enamasti olin üksi kupees – nagu kuningas! Jalad seinal, sõin, lugesin ja magasin. Hommikuks olin Poola piiril, siis tuli Poola rongi ümber kolida, sest rööbaste vahe ei sobinud. Ööpäev loksumist suurte kohvritega. Kes siis üldse lennukiga sõitis! Piiril käis kõva sahkerdamine. Iga kord prooviti sulle paar plokki suitsu ülevedamiseks kotti sokutada. Kui ma vist teist korda üheksakümne teisel rongiga Saksamaale sõitsin ja Varssavis jälle kaheksa tundi öist rongi pidin ootama, vedas samas rongis olnud kunstnik Peeter Kuutma mind kinno. Kultura kinno Varssavi vanalinnas. Hiljem käisin Varssavis rongi oodates alati kinos. «Neli pulma ja üks matus», «Armuke» ja mis nad kõik olid… Nüüd sattusin vanalinnas jalutades täiesti ootamatult Kultura ette. Täpselt samas kohas nagu kahekümne aasta eest! Tähed kino seinal olid ka samad: KINO KULTURA. Tundsin, kuidas nostalgia must üle uhas. Nagu puuga pähe – kakskümmend aastat! Nagu ei midagi! Ehkki peaaegu pool elu. Kivastiku raamatus on ka kõvasti nostalgiat. Kõik need kelner Gunni lood: «Esmaspäevast reedeni 11-02», «Gunn, Gunn, vana munn», «Kas mäletad tookord kui me», «Vaade». Gunn oli kolmkümmend aastat kelner olnud. «Gunnil oli kikilips, pruun siidist särk ja vest lillekestega. Volga ajast. Veel tollest ajast.» Need Gunni lood on tegelikult maru kurvad lood. Kivastik on ühe «Kurva raamatu» juba kirjutanud, milles on tema kõige parem novell «Peegel» sees, aga «Autoportree naise ja hobusega» on veel kurvem. Naljakas ja kurb. Nagu Tšehhov, nagu elu. Eriti just seesama niminovell. Pets pidi oma kalli hobuse maha müüma, sest muud ei jäänud üle. Firma läks pankrotti ja «kõik oli täiesti perses». Kaksteist aastat oma hobusega ja nüüd müü maha! Aga ega keegi sellest ju aru ei saanud. Ei saanud sekretär Anniki («Peab hobuse ära müüma! Aga mul on lapsed! Ja mees… ja!»), ei saanud ka oma naine, ehkki ta ütles teise tuppa magama minnes, et talle läheb see korda: «Läheb korda, aga on uni. Ei usu, et läheb korda. See on sõnakõlks. Inimesed, kellele korda ei lähe, magavad paremini. Hea, et on vähemasti hobune, kellega rääkida. Ja hobune võetakse ka vägisi käest. Kus on õiglus? Igal inimesel peab vähemasti üks hobune olema, siis on tal lootust, sest kui naise peale lootma jääda, siis võidki lootma jääda. Sellepärast lahutataksegi, mõnikord neljast naisest järjest, ja ikka ei ole seda õiget, sest nad magavad nii hästi. Läheb korda, aga on uni! Uni eelkõige.»