Kunstis peab riskima

Madli Pesti Foto: Martin Ilustrumm

Vaba Lava uue hooaja kuraatorid Madli Pesti ja Thomas Frank soovivad programmiga «Tavalised inimesed: alastusest enam» esile tõsta tavalisi inimesi: laval on tavalised inimesed, etendustel pöörduvad kunstnikud otse inimeste poole ning küsivad nende identiteedi ja igapäevaelu kohta.

Vaba Lava etenduskunstide keskuse kuraatoriprogrammi saabus 244 projektiideed 35 riigist, Brasiiliast Valgeveneni, Norrast Jaapanini. Sõelale jäänud üheksa projekti, millest nelja taga on välismaised loojad, tegelevad demokraatia, masside vabastamise, avalike kohtade aktiviseerimisega, erivajadustega inimeste sotsiaalse integratsiooni, surma mõtestamise ja ühiste hirmude loomisega; erifookuses on sugudevahelised võimusuhted ühiskonnas.

Sel laupäeval esietendub Vaba Lava teatrikeskuses esimese kuraatorprogrammi hooaja eelviimane lavastus «fac!+do!+totum». Peeter Raudsepa ja Krista Köstri eestvedamisel tuuakse publiku ette tantsu- ja tekstilavastus, milles tantsijad ja näitlejad küsivad assotsiatiivsete rännakute kaudu: «Kuidas olla sundimata? Kuidas saada tugevaks?» Lõppeva hooaja kuraatorid olid rahvusvaheline teatriekspert Oleg Lojevski ning teatriteadlane ja -kriitik Madis Kolk.

- Madli Pesti, sina koos Thomas Frankiga vastutad Vaba Lava uue hooaja kuraatorprogrammi eest. Kuidas hindad esimese hooaja kuraatorprogrammi?

Nähtud lavastuste põhjal ütlen, et esimesel hooajal puudus selge kunstiline visioon. Esimeste kuraatorite printsiip oli, et kui tegemist on vaba lavaga, siis nad ei piira ega suuna seda vabadust. See oli omamoodi eksperiment väljendada vabadust ja nii kujunes esimese hooaja programm suhteliselt kirjuks.

Erinevus esimesest hooajast on nüüd kindlasti see, et me näeme oma programmi tervikuna ja iga lavastus on kui osake meie kunstilisest ja temaatilisest visioonist. Meie eesmärk oligi teha väga selge fookusega kuraatorprogramm.

Meie oleme oma valitud lavastustega äärmiselt rahul ja õnnelikud, aga me ei saa garanteerida, et neist tulevad suurepärased tööd, sest lavastuse õnnestumine pole kuraatori võimuses.

- Millised piirangud olid teil kuraatorprogrammi lavastuste valimisel?

Vaba Lava andis meile täielikult vabad käed. Vaba Lava juhid kinnitasid, et nende eesmärk on teostada kuraatorite ehk minu ja Thomas Franki kunstilist visiooni.

Meie visiooni peamised põhilised märksõnad on avatus, kogukond, teatri ja teatrist väljapool olevate inimeste sidumine.

- Kui palju arvestas teie visioon siinse publiku maitsega?

Maitse kui sellisega mitte, lähtusime puhtalt enda huvist. Mõtlesime, mida uut võiks Eesti teatriruumi tuua, seda nii temaatiliselt kui ka vormiliselt.

Meile saadetud 244 projekti põhjal saab teha üldistuse, mis toimub maailma, eelkõige Euroopas ja lääne kultuuriruumis etenduskunstides. Üheks märksõnaks on kaasatus ehk osavõtuteater. Teiseks suureneb žanriteülesus, enam ei saa selgelt määratleda, kas tegemist on tantsu- või visuaalteatriga – lavastuses sulandatakse ühte video, sõna, tants.

Kolmandaks torkas silma nn päris inimeste kasutamine ehk dokumentaalsus. Ilmselt on lääne kultuuriruumi teater küllastunud valmis kirjutatud näidendite lavale seadmisest ja otsitakse laval tõelist, päris hetke.

- Laval on nn tavalised inimesed, kuid samas on paljud head näitlejad alakoormatud.

(Naerab.) Jah, nii see on, aga see on tavaline ka Euroopa teatriruumis.

Kui võrrelda teatriruume, siis Thomas Frank oli tohutult üllatanud eestlaste teatrihullusest. Kui tema juhitavas Viini interdistsiplinaarsete etenduskunstide keskuses «brut Koproduktionhaus» võiks selliseid lavastusi, nagu meie programmis on, mängida kolm-neli korda, siis Vabale Lavale planeerime populaarsematele nimedele 10–15 etendust. Kusjuures saalid on võrreldava suurusega.

- Eestlased armastavad eelkõige siinset näitlejat ja eelistavad psühholoogilist teatrit. Kuid teie programmis on vähe eesti näitlejaid ja ükski lavastus ei põhine kindlal narratiivil,  psühholoogilist teatrist pole. Kuidas te plaanite lavastused publikule maha müüa?

Me ei mõelnud sellele, kuidas lavastused maha müüa, kuidas publikut saali saada. Vaba Lava poolt ei tulnud mitte mingit survet, ei öeldud, et see või teine projekt äkki ei müüa. Valisime välja üheksa lavastust, mis kõik moodustavad sisulise terviku. Meie jaoks on tegemist septembrist maini kestva festivaliga.

- Olen pisut segaduses. Sest kui Vaba Lava loodi, siis räägiti, et see on mõeldud Eesti sõltumatutele vabatruppidele, väiketeatritele. Teie programmis on üheksast lavastusest neli välismaised ja Eesti trupid on nendeks lavastusteks loodud erikooslused.

Eristan siin kahte aspekti, üks on kuraatorprogramm, teine on kogu ülejäänud programm, mis palju ulatuslikum kui kuraatorprogrammi üheksa lavastust.

Avatud programmil on vaid üks piirang: see on ajaline, sest ööpäevas on 24 tundi ja seega mahub Vaba Lavale esinema vaid teatav arv truppe. Kui minna Vaba Lava nime tähenduse taha, siis ingliskeelne tõlge on open space, see tähendab avatud välja – ruumi, isegi kosmost. Vaba Lava toimibki avatud välja põhimõttel, see tähendab, et absoluutselt kõik on oodatud sinna esinema.

Selle kõrval on kuraatorprogramm, mis pole avatud, vaid on kureeritud väga kindlate raamidega. Vaba Lava on lubanud tegeleda nii olemasolevate väike- ja projektiteatritega kui ka uute truppide ellukutsumisega – nii ongi kuraatoriprogrammis palju vabakutselisi ja nende uusi kooslusi, kõrvalprogrammis aga palju väiketeatreid.

- Tõsi, Vaba Lava ruumi võivad kõik rentida, kuid vaid kuraatorprogrammi üheksa  lavastust saavad kulkast peaaegu automaatselt toetust, selline on vähemalt suusõnaline kokkulepe.

Jah, kulka toetab neid.

- Seega astub kulka rahvusvahelisse teatribisnisesse. Seni on ju vaid mõni üksik rahvusvaheline lavastus – mõned Kanuti Gildi Saali või Baltoscandali kaasprodutseeritud lavastused – valminud Eesti maksumaksja rahaga.

Jah, aga see on põhjendatud, sest need neli rahvusvahelist projekti annavad midagi Eesti kultuurile juurde ja kulka eesmärk on edendada eesti kultuuri. Välistruppidel oli kohustus kaasata eesti loojaid, kunstnikke, tehnikuid.

Välisprojektid kaasavad eesti inimest ning ühendavad nad eesti kultuuri vereringe Euroopa vereringesse. Samuti panustavad need lavastused midagi meie ühisesse mõtlemisse, arusaama, seda nii teatrivaataja isiklikku kui ka laiemalt ühiskondlikku mõtteruumi.

Seega on kulka toetus igati põhjendatud. Loomulikult on kõikidel välisprojektidel ka välistoetus.

- Vaba Lava loomisel sain mina aru, et seda on vaja meie väiketeatrite arendamiseks. Ma ei saa öelda, et näen vastuolu, aga näen kuraatorprogramm, kus Vaba Lava ellukutsujate lavastusi pole, on täiesti teine ja erinev tee.

Jah, on kaks erinevat teed. Kuraatorprogramm on Vaba Lava juhtide idee selleks, et moodustaks kunstiline tervik, mida võime nimetada ka Vaba Lava visiitkaardis. Kuraatoriprogrammi idee on kutsuda ellu ka uusi kunstilisi kooslusi. Avatud välja programmis puuduvad kunstilised kriteeriumid, seal võivad kõik endale saali rentida ja etendusi anda.

- Baltoscandal, Saal Biennaal (vanema nimega Augustitants), Talveöö Unenägu ja TREFF toovad Eestisse juba valmis lavastusi tuntutud tegijatelt. Teie tegite valiku puhtalt idee pealt. Miks on vaja Eesti teatriruumis vaja nii riskivat kuraatorprogrammi?

Meie tahame, et ka välisprojektid seostuksid otseselt Eesti avalikkuse ja inimestega. Kõik need neli välisprojekti kaasavad Eesti inimesi erineval moel ja erinevat esteetikat ning lavastusmeetodit kasutades.

Kõik välismaised tegijad on Euroopa teatrifestivalidel esinejad. See polnud meil otseselt eesmärk, nagu ka geopoliitikale mõtlemine,  lihtsalt saksakeelses teatriruumis toimubki kõige põnevam areng, samuti on Hollandi ja Belgia praegu elav etenduskunstide keskus.

Sisuliselt haakuvad meie lavastused nende festivalidega, mida nimetasid, aga eripära on, et nad suhestuvad Eesti tegelikkusega palju otsesemalt.

- Aga teil ega meil pole garantiid, et valmiv lavastus seda ka teeb, sest idee ja lavale jõudev lugu võivad erineda.

Me kohtusime kõikide tegijatega ja uurisime nende kontseptsiooni põhjalikult. Osa välislavastusi on nii-öelda esietendunud, st kontseptsioon on küll kunstniku välja mõeldud, kuid eri riikides teostatakse seda kohalike inimestega ja lavastus sünnib seega uuesti. Näiteks Doris Uhlichi «more than naked»/«alastusest enam».

Eesti kunstnikud pole harjunud avaliku ideekonkursiga, mis on normaalne, sest meil puudub selline praktika. Aga see omakorda tähendab, et nad pole harjunud täpselt oma ideed sõnastama; siin on ka erandeid, kuid üldistada võib.

Välismaa kunstike seas on konkurents sadu kordi suurem ja rahastust on raskem saada. Meie Eesti kultuurirahastuse kallal võib viriseda, alati on midagi puudu, aga välismaaga võrreldes on olukord siiski hea. Nii et kui välismaa loojad soovivad oma ideed ellu viia, soovivad avalikku rahastust, siis peavad nad olema idee sõnastamisel ja kirjeldamisel väga täpsed. Meil pole põhjust neid mitte usaldada.

Aga kunstis peabki riskima. Ma olen väga õnnelik, et me saame seda teha. Mõningad projektid võtsimegi kavva selle alusel, et usume nende tegijatesse.

BOKS

«Tavalised inimesed: alastusest enam»

- «alastusest enam». Idee ja koreograafia Doris Uhlich. Produtseerib Eestis Sõltumatu Tantsu Lava koos Vaba Lavaga. Laval on kakskümmend tantsijad, kes alasti olles otsivad vastust küsimusele, miks peaks keegi end laval paljaks koorima.

- «Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised». Idee ja lavastus Tiina Sööt. Inimesed väljastpoolt teatrit räägivad laval soolisest ebavõrdsusest oma kogemusest lähtudes.

- «sugu: n». Laval Evelin Võigemast, Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Hilje Murel

Lava taga Eva Klemets, Maria-Lee Liivak, Kairi Mändla. Produtseerib Kaarel Oja. Mida on öelda naistel, emadel, abikaasadel, koduhoidjatel ning ühiskondliku rahu ja harmoonia tagajatel, kes isegi teatris tõsisematest teemadel rääkides meeste kõrval tavaliselt sõna ei saa?

 - «Ärka üles! Aeg on surra.» Idee ja lavastus: Katrin Essenson ja Jarmo Karing. Lääne kultuuriruumis on matused üks vähestest müstilistest rituaalsetest sündmustest, mida veel praktiseeritakse. Publikut kutsutaksegi osalema selles rituaalis.

- «Kes kardab pimedat?» Idee ja lavastus Jaanika Juhanson, tekst Martin Algus, Jaanika Juhanson ja Terateatri liikmed ning professionaalsed näitlejad. Pimedate-teemaline lavastus, mis sotsiaalkriitiliselt vahedas, kuid valusalt humoorikas punk-kabareevormis näitab ühiskonnas levinud hirme ja müüte, samuti kergitab katet pimedate igapäevaelult.

- «Tavalised inimesed. Tallinna versioon». Idee autor ja lavastaja Jan Martens. Produtseerib Eestis R.A.A.A.M.

Laval kohtuvad esmakordselt kaks võõrast tallinlast, kuid kas sadade silmapaaride ees on võimalik saavutada lähedus?

- «Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sammu üleilmse rahuni». Autor ja lavastaja Cristophe Meierhans. Produtseerib Eestis Vaba Lava. Publik on restorani külalised, kes on jäetud omapäi, igaüks oma isude ja näljatundega, sest kokka, kelnerit ega ka retsepte lavale ehitatud köögis pole. Mis hakkab juhtuma?

- «Vormides hirmu». Idee ja lavastus Julian Hetzel. Mis juhtub, kui inimeste pidevasse liikumisse, igapäevasesse sagimisse tekitada hetkeline katkestus, hetk, mil inimene on sunnitud peatuma, mõtlema ja otsustama? Esimene osa etendusest toimub Tallinna tänavatel, teine aga teatrisaalis.

- «Me võime tantsida, kui me tahame». Idee ja lavastus: Sander Pukk. Karaoke-diskotantsustiilis «spontaansed» tantsunumbrid vahelduvad professionaalsete tantsijate etteastetega ja seda kõike Tallinna linna avalikul väljakul.