Mida teha (poliitilise) Soome sillaga?

Jarmo Virmavirta Foto: Postimees.ee

Äsja toimusid nii Eestis kui ka Soomes parlamendivalimised. 

Eestis kroonis seda  «visaduse» koalitsiooni nime kandva valitsuse moodustamine. Kuna koalitsioonileping polnud maksude osas lõpuni läbi räägitud, siis ähvardavad jätkuvad vaidlused valitsuskriisiga. Soomeski vahetub valitsusliit, sest võitjateks tulid Keskerakond ja Põlissoomlased. Poliitika suund sõltub nüüd sellest, kas kolmandaks osapooleks tulevad sotsiaaldemokraadid või Koonderakond. Soomes püüti siduda tulevane valitsemiskava ühiskondliku lepinguga. Kui 2000-ndate algul selgus Eestis, et ühiskond oli kaheks jagunenud, siis hakati rääkima  Soome lahe lõunakaldalgi  palju erinevaid osapooli hõlmava ühiskondlikku leppe sõlmimisest. Ellu kutsuti vastav sihtasutus, mis tänaseks on end ümber kujundanud Koostöö Koguks. Kuna  erakondade ego  osutus kõrgemaks ühiskonnast, siis jooksis kogu üritus lõpuks liiva. Soomes juhtus see juba enne protsessi käivitumist.

Mõlemal maal on käimas poliitikute põlvkonnavahetus. Uute tegijate maailm on globaalne ja Brüsseli-keskne. Kaugvaadet eelistatakse või koguni vastandatakse lähivaatele. Soome–Eesti suhetest ei olnud valimisprogrammides sõnagi. Kas see tähendab, et kõik on hästi, kui sellest ei räägita? Kas soomlastele piisab ebamäärastest teadmistest Eestis kehtiva ühetaolise maksustamise kohta? Kas eestlasi rahuldab teadmine Soomest kui peamiselt teenimisvõimaluste ja laialdase sotsiaalse turvavõrguga riigist?