/nginx/o/2013/03/06/1624118t1ha5c0.jpg)
Laupäeval, 9. mail tähistatakse üle Eesti Euroopa päeva, mil korraldatakse mitmesuguseid meeleolukaid ettevõtmisi. Selle puhul on just nüüd hea hetk meenutada poliitiliste, majanduslike ja julgeolekuteemade kõrval hoopis Euroopa kultuuri lähiajalugu. Palusime viiel asjatundjal muusika, kirjanduse ja filmi vallas, välja tuua kolm 21. sajandi kõige silmapaistvaimat teost või autorit, mida või keda võiks iga eestimaalane näha, kuulda või lugeda.
Kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista kaer selgitab, miks peaks igaüks lugema Enrique Vila, Michel Houellebecqi ja David Michtelli raamatuid.
«Valida 21. sajandi Euroopa kirjandusest välja kolm autorit, keda soovitada, on peaaegu võimatu ülesanne ning ma kujutlen selliste kolmikute lõpmatusse kaduvat rida, kus paremusjärjestusest pole juttugi. Ja kus algab 21. sajandi kirjandus? Kas sinna kuuluvad kirjanikud, kes on alustanud alles sellel sajandil või ka need, kes on jõudnud kirjutada olulisi teoseid eelmisel sajandil? Aga et valik tuli teha, siis olgu välja pakutud järgmised kolm nime.
Enrique Vila - Matas on Hispaania kirjanik, kelle raamatud loovad suurepäraselt silla Euroopa 20. sajandi ja 21. sajandi kirjanduse vahel. Loomingu Raamatukogus ilmunud «Pariisile ei tule iial lõppu» kirjeldab tema kogemusi Pariisis, kus ta püüab käia Ernest Hemingway ja Scott Fitzgeraldi radadel, kuid nendib, et kui Hemingway oli Pariisis väga vaene ja väga õnnelik, siis tema oli seal väga vaene ja väga õnnetu.
Ka tema teise eesti keeles ilmunud raamatu «Dublinesk» teemaks on eelkõige kirjandus ja raamatud. Selles reisib katalaanist kirjastaja ja bibliofiil koos sõpradega Dublinisse, et pidada seal raamatu matuseid, sest eks ennustatakse ju raamatule juba mõnda aega surma. Ja just James Joyce’i Dublin ja Bloomsday peaksid olema matusteks õige koht ja aeg.
Michel Houellebecq – Prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja, kes on teinud ka mitmeid filme. Tema raamatutest on eesti keelde tõlgitud peaaegu kõik ning teda peetakse tänapäeva ühiskonna üheks teravamaks ja iroonilisemaks kujutajaks. Houellebecqi raamatuid läbiv teema on tänapäeva ühiskonna mõju inimsuhetele ja inimeste võimele üldse kellegagi lähedaseks saada. Raamatus «Kaart ja territoorium» vaatleb ta ka vaimukalt kunstimaailma ja selle üha kommertslikumaks muutumist. Kui «Kaardi ja territooriumi» puhul räägiti juba rahunenud ja leebemast Houellebecqist, siis tema seni viimane raamat «Allaandmine» tekitas taas ohtralt kirgi, sest ta kirjeldab selles Prantsusmaa alistumist islamikultuurile ja –seadustele. Selle ilmumine sattus ka ajale, mil toimus tulistamine Charlie Hedbo toimetuses.
David Mitchell on oma raamatutes algusest peale loonud seoseid, seoseid eri ajastute ja maailma eri paikade vahel. Rändavad mõtted, unistused ja inimesed. Mitmesugustest ja hiljem seostuvatest liinidest koosnevat ülesehitust kasutas Mitchell oma lummavalt mõjuvas «Pilveatlases» ning pisut teisel kujul esines see ka varasemas romaanis «Varikirjas».
Mitchelli seni viimase romaaniga «Luukellad» saab aga selgeks, et ta ehitab usinalt ja mõnuga oma maailma, kuhu ta nopib tegelasi eelmistest romaanidest, pärinegu nad siis mis tahes ajastust või paigast. Sekka on puistatud ulmelisi elemente, tegutsevad omavahel võitlevad üleloomulikud jõud ning raamatu lõpuks antakse siiski ka väetitele inimestele näpuotsaga lootust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui otsustada Euroopa kirjanduse üle nende kolme autori põhjal, siis üksnes oma kodumaaga ei piirdu neist ükski, pilk ulatub ikka kaugemale ja mõtlemine on ikka avaram. Selle pilgu alla satub terve Euroopa ja terve maailm ning küllap see need kirjanikud huvitavaks teebki.»