Ühe mehe teekond Pariisist Iirimaale

Enrique Vila-Matas "Dublinesk". Tõlkinud Triin Lõbus, Toledo kirjastus 2014, 344 lk

FOTO: Raamat

Enrique Vila-Matas (1948) on kaasaegne Hispaania kirjanik, kellest Euroopa kirjandusest rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber. Oma esseistlikku laadi romaanidega on ta 20. sajandi kirjanduskaanonile kõvasti värsket hingamist andnud.

Tellijale

Meil siin Eestis on vedanud. Kui enne ei olnud ühtegi Vila-Matase raamatut, siis möödunud aastal ilmus neid kohe kaks, sealjuures järjestikku. Kõigepealt «Pariisile ei tule iial lõppu» Loomingu Raamatukogus Kai Aareleiu suurepärases tõlkes ja seejärel «Dublinesk» Triin Lõbusa eestinduses. Lisaks sellele, et need kaks sobivad omavahel suurepäraselt järjestikuseks lugemiseks, on neil veel üks ühendav joon: mõlema raamatu üks peategelane on linn ning suur osa raamatute mahust läheb linna ja kirjaniku suhete kujutamise peale.

Nagu pealkirjastki aru saada võib, räägib «Pariisile ei tule iial lõppu» Pariisist. Ja noorest kirjanikust, kes sinna oma esimest romaani kirjutama läheb. Vila-Matas ütleb kohe ära, et raamat on kirjutatud iroonia võtmes, sellegipoolest tundub suurustlev ja omaenda tähtsust ning õnnetust täis noorautor esialgu üsna tõsiseltvõetav. Mida edasi, seda humoorikamaks lugemine läheb. Aeg-ajalt ajab noor Vila-Matas, kes kirjutab romaani, mis peaks oma lugeja tapma, oma püüdluste tagaajamisega suisa suure häälega naerma. Irooniast rääkimata. Tuleb tunnistada, et iseenda üle mõistab kirjanik täitsa hästi naerda. Võtame näiteks sellise toreda tsitaadi: «Neil päevil hakkasin kõndima ümberkaudsetel tänavatel, uskudes, et olen huvitav inimene. Mõnikord istusin «Café de Flore’i» või «Chez Tontoni» terrassil ja püüdsin möödujate tähelepanu tõmmata, tahtsin, et nad vaataksid, kuidas ma istun seal oma Sartre’i stiilis piibuga nagu üks noor ohtlik prantsuse poeet ja loen.» Selliseid armsaid stseenikesi on seal ikka omajagu. Muidugi kuuluvad noore autori igapäevaellu kohtumised kõikvõimalike Pariisis elavate kirjanikega, ise elab ta Marguerite Durasi pööningukambrikeses, kus kunagi redutas isegi (!) François Mitterrand, ja vaevleb loomepiinades. Ja Pariisis võiks tema jalajälgedes koguni mõne kirjandusliku ringkäigu ette võtta.

Tagasi üles