R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ühe mehe teekond Pariisist Iirimaale

Kätlin Kaldmaa
, kirjanik ja tõlkija
Ühe mehe teekond Pariisist Iirimaale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Enrique Vila-Matas "Dublinesk". Tõlkinud Triin Lõbus, Toledo kirjastus 2014, 344 lk
Enrique Vila-Matas "Dublinesk". Tõlkinud Triin Lõbus, Toledo kirjastus 2014, 344 lk Foto: Raamat

Enrique Vila-Matas (1948) on kaasaegne Hispaania kirjanik, kellest Euroopa kirjandusest rääkides ei saa kuidagi üle ega ümber. Oma esseistlikku laadi romaanidega on ta 20. sajandi kirjanduskaanonile kõvasti värsket hingamist andnud.

Meil siin Eestis on vedanud. Kui enne ei olnud ühtegi Vila-Matase raamatut, siis möödunud aastal ilmus neid kohe kaks, sealjuures järjestikku. Kõigepealt «Pariisile ei tule iial lõppu» Loomingu Raamatukogus Kai Aareleiu suurepärases tõlkes ja seejärel «Dublinesk» Triin Lõbusa eestinduses. Lisaks sellele, et need kaks sobivad omavahel suurepäraselt järjestikuseks lugemiseks, on neil veel üks ühendav joon: mõlema raamatu üks peategelane on linn ning suur osa raamatute mahust läheb linna ja kirjaniku suhete kujutamise peale.

Nagu pealkirjastki aru saada võib, räägib «Pariisile ei tule iial lõppu» Pariisist. Ja noorest kirjanikust, kes sinna oma esimest romaani kirjutama läheb. Vila-Matas ütleb kohe ära, et raamat on kirjutatud iroonia võtmes, sellegipoolest tundub suurustlev ja omaenda tähtsust ning õnnetust täis noorautor esialgu üsna tõsiseltvõetav. Mida edasi, seda humoorikamaks lugemine läheb. Aeg-ajalt ajab noor Vila-Matas, kes kirjutab romaani, mis peaks oma lugeja tapma, oma püüdluste tagaajamisega suisa suure häälega naerma. Irooniast rääkimata. Tuleb tunnistada, et iseenda üle mõistab kirjanik täitsa hästi naerda. Võtame näiteks sellise toreda tsitaadi: «Neil päevil hakkasin kõndima ümberkaudsetel tänavatel, uskudes, et olen huvitav inimene. Mõnikord istusin «Café de Flore’i» või «Chez Tontoni» terrassil ja püüdsin möödujate tähelepanu tõmmata, tahtsin, et nad vaataksid, kuidas ma istun seal oma Sartre’i stiilis piibuga nagu üks noor ohtlik prantsuse poeet ja loen.» Selliseid armsaid stseenikesi on seal ikka omajagu. Muidugi kuuluvad noore autori igapäevaellu kohtumised kõikvõimalike Pariisis elavate kirjanikega, ise elab ta Marguerite Durasi pööningukambrikeses, kus kunagi redutas isegi (!) François Mitterrand, ja vaevleb loomepiinades. Ja Pariisis võiks tema jalajälgedes koguni mõne kirjandusliku ringkäigu ette võtta.

Ning ehkki raamatus tsiteeritakse ameerika poeeti John Ashberyt, kes on öelnud «Pärast Pariisis elamist pole inimene võimeline elama mitte kusagil, ka Pariisis mitte», siis mida edasi, seda enam imbub Pariisi sisse Barcelonat, kirjaniku kodulinna, mis viibki meid sujuvalt üle Vila-Matase teise eesti keeles ilmunud raamatu, «Dublineski» juurde.

Kui Pariisi-raamat kubiseb noore kirjaniku ambitsioonidest ja aspiratsioonidest, siis «Dublinesk», mille linn-peategelased on Barcelona ja Dublin, kõneleb oma karjäärist loobunud, alkoholile ja kirjastamisele punkti pannud Samuel Ribast, kes kogu oma kirjastajakarjääri vältel otsis seda üht ja ainsat, seda tõelist kirjanikku, kes oleks täitnud kõik tema aspiratsioonid ja ambitsioonid. Seda kirjanikku ei tulnud ja kirjastus läks vaikselt hingusele. Nüüd tunneb Riba: selleks et tema enda elu hingusele ei läheks, tuleb enda ellu leida mingisugune eesmärk. Selleks eesmärgiks saavad Dublin, Joyce ja Bloomsday. Ehk siis James Joyce, tema pearomaan «Ulysses» ja selle toimumise päeval 16. juunil romaani peategelase Leopold Bloomi järgi nime saanud Bloomsday, mil Dublinisse kogunevad Joyce’i ja «Ulyssesse» austajad, kes käivad läbi Leopoldi tollepäevase marsruudi. Kui asjad käiksid lihtsalt, ei oleks neist romaane tarvis kirjutada ja see kehtib ka käesoleva Vila-Matase raamatu kohta.

Suure osa romaanist vaevleb vaene Riba omaenda kummituste küüsis, ajab jälgi, otsib saba, meenutab minevikku ja loodab tuleviku peale, aga mitte väga, sest üks tema salajastest eesmärkidest Iirimaa pealinnas, millest ta kaasa kutsutud sõpradele hingatagi ei julge, on matuseteenistus trükikunsti mälestuseks. Samuel Riba on veendunud, et lõpp on käes.

Riba isiklike tundmustega käsikäes kummitavad läbi romaani kaks linna. Kõigepealt see kõige alguspunkt Barcelona, kus on möödunud Riba elu, kus elavad ta vanemad ja mille tänavaid mööda ta iga päev käib. Ja sellele hakkab sisse lõikuma Dublin, esialgu kujutelm sellest, mis iga päevaga aina tõelisemaks muutub. Nagu Vila-Matasele nende kahe raamatu järgi otsustades omane, käib ka «Dublineskist» läbi muljetavaldav kogus tegelasi, üks eriskummalisem kui teine, kõigil oma lood ja põhjused olla just nimelt seal, kuhu Vila-Matas on nad paigutanud. Mitte ainult Riba abikaasa Celia ning ema ja isa, kelle Riba oma kinnismõtetes Dublini külge suudab kinnitada. «Dublineskis» on selline plejaad kirjanikke ja kirjastajaid, päris ja väljamõeldud, et tahaksin teile kohe näidata seda eksemplari, kuhu lugedes iga uue kirjaniku nimetamise kohale väike märkmepaber sai kleebitud. Märkmepaberite pakk sai otsa ja raamat näeb välja nagu siil. Paul Auster, Bohumil Hrabal, Martin Amis, Tom Waits, W. B. Yeats, José Emilio Pacheco, Julian Barnes, Laurence Sterne, Philip Larkin, Samuel Beckett jne. Joyce’ist rääkimata, eks ole. Riba on otsustanud lahti saada prantsuse mõjusfääris elatud aastakümnetest ning siseneda otsustavalt angloameerika kultuuriruumi. Pariis-Dublin, eks ole. Veel üks põhjus, miks need kaks raamatut erakordselt ühte sammu astuvad.

Ma ütlen teile, need kaks raamatut oma paroodilis-iroonilise helistikuga on just midagi sellist, mida maailma asjadest aru saamiseks lugeda maksab. Unenäost veel ei rääkinudki. Sellest lugege juba ise. Suvi lubab. 

Arvustus

Enrique Vila-Matas «Dublinesk»

Tõlkinud Triin Lõbus

Toledo kirjastus 2014, 344 lk

Märksõnad
Tagasi üles