Kunstiteadlane ja Eesti kultuuriesindaja Berliinis Harry Liivrand leiab, et «Aadama passioon» oli väga abstraktne, väga sümbolistlik, väga meditatiivne, väga rahulik.
Liivrand: lavastus vastas Pärdi muusikale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ja sellisel kujul töötas minu jaoks väga mitmel tasandil. Ühelt poolt selline lavastuslik, koreograafiline tasand, valgus, need väga valitud lavalised atribuudid. Võib-olla ei olegi kõige olulisem see, kas iga detail meie jaoks kohe midagi sümboliseerima hakkab või hakkame selle üle mõtlema hiljem, et mida võis mingisuguse elemendi tähendada, sest iga element kindlasti sümboliseeris midagi.»
Liivrand ütleb, et kui arvestada Pärdi muusika meditatiivsust ning selles muusikas peituvad vaikust, siis sobis lavaline keel muusikaga. «Pärdi muusikas on paljud teadlikku aeglase kultiveerimist, meile pidevalt justkui antakse muusika sees märku, et peatu, mõtle järele, iga noot, iga akord tähendab midagi ja jääb kauaks kõlama. Siis praegu see lavastus vastas Pärdi muusikale. Aga saab öelda ka, et see oli tüüpiline Robert Wilson.»
Teisipäeva õhtul esietendus Noblessneri Valukojas Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni muusikateatrilavastus «Aadama passioon».
Lavastuse muusikaks on Arvo Pärdi teosed: «Aadama itk», «Tabula rasa» ja «Miserere», mis põimuvad spetsiaalselt selleks lavastuseks loodud uue teosega «Sequentia».
«Aadama passiooni» esitavad dirigent Tõnu Kaljuste, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester. Peaosades on legendaarne tantsija ja koreograaf Lucinda Childs ning Michalis Theophanous. Eestist osaleb üle 30 näitleja ning teatri- ja tantsukoolide üliõpilase.