Erkki-Sven Tüür: mõtlesin etendusele poole ööni

«Loodan, et teatrist lahkudes mõttetöö jätkub» (Robert Wilson)

Helilooja Erkki-Sven Tüür: «Wilson lootis, et teatrist lahkudes mõttetöö jätkub. Pean tunnistama, et minul jätkus see lausa poole ööni. Mõttetöö ühe tulemusena sündis mu peas mõneti erinev lavastuse versioon, kus sarnase valgus- ja värvilahenduse (mis oli imeline!) kestes liikusid laval ülima aeglusega mitte inimfiguurid, aga erinevate suurustega kolmemõõtmelised geomeetrilised kujundid - kuubid, kerad, püramiidid, silindrid, tüvikoonused…lõpuks muutus see taevakehade liikumiseks range kosmilise korra järgi. Inimene oma kõigis arenguastmetes projitseerus aeg-ajalt tüllile - alates lootest lõpetades muldvana raugaga. Mõttetöö teine tulem oli tõdemus, et kunstis annab 1+1 olenevalt olukorrast väga erineva summa. Liidetavad võivad olla gigantsed, aga summa mitte. Selles kavas kõlanud Pärdi teosed tähendavad mulle ääretult palju ja küllap seetõttu on mul raske nende kõlades üldse midagi vaadata, sedavõrd intensiivselt kutsuvad nad mind kontemplatsioonile. 

Aga meie aeg, millele on iseloomulik kõikvõimalike simulaakrumite ja visuaaliate üleküllastumine, on kahtlemata mõjutanud laiema publiku kunstitarbimisharjumusi. Seega - loodan, et see lavastus aitab seni Pärdi fenomenist kaugemal seisjaid sellele lähemale.»

Tagasi üles