Meie ühine autobiograafia

«Tori kihelkonnakiriku kroonika». 17. sajand - 20. sajandi I pool» Foto: Raamat

Kes meist ei teaks lendlauset, et veetilgas peegeldub kogu maailm. See meenus kohe, kui võtsin lugeda üht haruldast ürikut, mis nüüd emakeeles trükituna laiemale lugejaskonnale kättesaadav.

Kolmsada viiskümmend aastat Tori kihelkonnakiriku kroonikat avaneb otsekui aja- ja kultuurilooline film, iga kirikuvisitatsiooni tarbeks tehtud sissekanne kujutamas endast üht selle autobiograafilise dokumentaalfilmi kaadrit. Koostaja Mait Laas ongi põhikutselt stsenarist ja filmilavastaja.  

Seesuguseid kroonikaid peaks koguma mujaltki, kui neid on säilinud. Kultuuriloo kirjutajad kasutavad arhiiviallikaid ja nende publikatsioone näidetena ning väidetu argumendina. Aga allikas ise võib osutuda märksa rikkamaks, kui sellest midagi ajalukku sadestub. Nii on see Henriku ja Russowi kroonikatega, mis nüüdseks võetavad ka iseseisvate kirjandusteostena. Nii on ka Tori kirikus kakskümmend seitse aastat pastorina teeninud (1850–1877) ja tagasivaatavalt seega ajaliselt suurima osa kroonikast kirjutanud Christian Emil August Offe (1818–1885) kroonikaga.

Offe «töödes ja päevades» on sarnaselt Hesiodosega nii eepilist ülevust, detailset sündmuste ülestähendusi kui ka värvikaid ütlemisi ja moraalilugemisi. See algab juba tema isa Benedict Offe iseloomustamisest pastorina (1809–1850). Too olevat karmilt korrale kutsunud «joodikuid ja hoorajaid», puhastanud koguduse «tervest hulgast päevavarastest ja kaabakatest.» Kolm aastat enne Offe-vanema surma, 1847 olevat kogudus sarnanenud camera obscura’ga. Nii kiiresti vaheldusid palved ja ähvardused. Usuvahetuse segaduse tulemusena kaotas luteri kirik vene õigeusule nelisada hinge. Selle «uskumatu skandaali» üle kutsub Christian Offe järeltulevaid põlvesid kohut mõistma.

Üksikasjaliselt leiab kajastamist Tori kiriku ehitamise lugu, samuti kihelkonnakooli asutamine. Ja kuidas ta tervitab Perno Postimehe ilmuma hakkamist ning kiidab J. V. Jansenit, sünnilt talupoega: «Au talendile, ükskõik, missuguse nimega ja missugusel kujul see meie ette tuleb!» Kirikust räägib Offe kui vaimutoitu jagavast ja hoolitsevast emast. Leiab kinnitust see, mida Toomas Paul luteri kiriku ja eesti rahvusluse vahekorra kohta täheldanud – kirik oli eestlaste esimene alma mater.

Kroonika lõpeb pastor Juhan Reidaku (1911–1945) tegevuse kirjapanekuga. Ei saa vältida paralleeli dramatismiga, millega lõpeb Henriku kroonika, kui ristisõdijad on vallutanud kogu Eesti ja pöörduvad võitjatena tagasi Riiga, ning apokalüpsisega, mis tabab Tori kirikut 1945. Septembris seitsekümmend aastat tagasi, kui Vene väed Tallinna jõuavad, põletavad taganevad Saksa väed Tori kiriku maha. «Järele jäid ainult müürid». Kas ei peegeldu selles ühe kiriku ajaloos kõigi eestlaste saatus: allaheidetus, eneseleidmine, häving ja uus tõus...?

Allikapublikatsioonide üks väärtus on selleski, et nende kommentaariumides võidakse korrigeerida teistes allikates esinevaid daatumeid. Eesti kirjanike leksikoni järgi sureb üks Pärnu kuulsaimatest meestest Johann Heinrich Rosenplänter 1845, Tori kirikukroonikas 1846, mis on ka õige. Rosenplänteri pastoriaeg Toris pikeneb kroonika järgi kahele aastale, kui muud allikad annavad selleks vaid aasta. Vist on aga näpuviga see, kui sealsamas joonealuses lk 17 on Rosenplänter kolm aastat pärast surmagi veel Pärnu Eliisabeti kiriku pastor. Teisalt, miks ka mitte. Mõni valitud professorgi võib enne ära surra, kui tema professoriks valimise periood lõpeb.

Akadeemik Jaan Undusk on saatesõnas õigustatult rõhutanud Tori üriku tähtsust mitte ainult Pärnumaa aja- ja kultuuriloo, vaid kogu Eesti kultuuriloo, majandus- ja kooliajaloo ning demograafia seisukohalt. Aga kordan: see kroonika on valgustusliku lugemise kõrval ka  kollektiivne autobiograafia.

UUS RAAMAT

«Tori kihelkonnakiriku kroonika. 17. sajand – 20. sajandi I pool»

Koostaja, kujundaja ja küljendaja Mait Laas. Tõlkijad Janis Tobreluts ja Maris Saagpakk. Väljaandja Randivälja Külaselts. 128 lk