Bluusipoisi lahkumine

B.B King 2006. Cordoba kitarrifestivalil

FOTO: Rafael Marchante/ Reuters

Neljapäeval suri Las Vegases 89 aasta vanuses kõigi aegade üks tähtsamaid kitarriste ja bluusimehi B. B. King, kes paljude jaoks lausa bluusi sünonüüm ning paljude jaoks ka iidol ja eeskuju. Mainigem siinkohal ühena vähestest kasvõi Jimi Hendrixit, Eric Claptonit ja ansamblit U2.

B. B. King oli üks neist, kes tutvustas bluusi ka valgele publikule. Kommertsläbimurdeks pidaski ta 1968. aastal toimunud kontserti San Francisco kuulsas Fillmore Westis. Nähes nii palju valget publikut, lausus muusik esiotsa oma mänedžerile, et küllap on satutud valesse kohta.

«Ma tahan oma kitarri inimese emotsioonidega ühendada,» rääkis King, kelle initsiaalid B. B. tähendasid muide Blues Boyd ehk siis Bluusipoissi. Sündis ta 1925. aastal Mississippi puuvillaistanduses töötavate vanemate lapsena Riley B. Kingi nime all (kelle nime keskmine initsiaal polnudki tegelikult midagi tähendanud). Õnneks ei jäänud see ainult tahtmiseks, vaid Bluusipoiss sai sellega hakkama – tema kitarr rääkis inimkeeli, ehkki see keel oli sageli valu ja kannatuse oma nagu bluusis ikka.

Gibsoni kitarre, millel B. B. King oma palu mängis, kutsus ta Lucille’ideks – see oli ta elu suur armastus. Nime sai pill endale ühe tragikoomilise loo järgi. 1950. aastatel esines King kord kohas, kus kaks meest läksid nii usinalt kaklema, et petrooleumitünn läks ümber ja sellest süttis terve maja.

King jooksis leekide eest välja, kuid seal meenus talle, et tema kitarr on jäi sisse. Mees tormas leekidesse, et muusikariist päästa. Hiljem sai ta teada, et mehed kaklesid kellegi Lucille’i-nimelise naisterahva pärast. Kui palju Lucille’isid B. B. Kingi elus on olnud, pole teada, küll olevat ta aga 15 lapse isa, kellel igaühel eri ema.

Kantribluusi linnarütmidega ühendanud B. B. King pälvis elu jooksul muu hulgas ka 15 Grammy auhinda.

Tagasi üles