Adrenaliini ja bensiini otse veeni

Raske raua märul: Max (Tom Hardy) ja Imperator Furiosa (Charlize Theron) aktsioonis. Foto: Kaader filmist

See film käivitub hetkega. Mõne sekundiga nullist sajani ja siis järgneb kaks tundi halastamatut kütet, kurvides hoogu maha ei võeta.

George Miller võttis 30 aastat hiljem kätte ja puhus hinge sisse oma legendaarsele «Mad Maxi» seeriale. Fännid ootasid seda pikisilmi, juba 2001. aasta paiku käisid jutud, et filmi hakatakse tegema. Nüüd on see kinodes ja väärib iga oodatud aastat, kinos istutud sekundit ja kassas makstud senti.

Film algab stseeniga, kus Max (Tom Hardy) seisab seljaga vaataja poole, vaatab roostepunast kõnnumaad ja näsib mõtlikult kahepealist mutantsisalikku. Tema kõrval seisab legendaarne masin, mis fännidel pöörded üles võtab: 600-hobujõuline ülelaadimisega V8 Interceptor. See masin (sünni poolest 1973. aasta Ford Falcon XB GT Coupe) oli Maxi ustav lahinguratsu kahes esimeses filmis, aga kolmandas, «Kõuekuplis», ei esinenud. Õrn hetk jääb üürikeseks, pärast lühikest tagaajamist langeb Max sõjapealik Immortan Joe kahvanahaliste sõdalaste kätte vangi.

Immortan on vääriline järglane teise filmi pahalasele Lord Humungusele. Tema näo alaosa katab kolbamask, mistõttu näidelda saab Hugh Keays-Byrne ainult silmadega. Sama mees mängis muide motojõugu pealikku Toecutterit kõige esimeses «Mad Maxi» filmis.

Immortanil on käimas väike mõnus diktatuur, mille asukateks orjamass, valgeks võõbatud nahaga noorukite armee, laudatäis tüsedaid lüpsinaisi, kellelt rinnapiima pumbatakse, ja haarem noortest naistest, keda ta terve järglase saamise lootuses rasestada püüab.

Nende naiste põgenemisest reeturist Imperator Furiosa (Charlize Theron) juhtimisel saabki alguse filmi kaks tundi kestev raske raua märul. Theron teeb filmi kõige tugevama rolli. Juhib hiiglaslikku sõjarekkat nagu naissaatan otse diislipõrgust, aga tema pöetud kolba all, kurbades ja kurjades silmades helgib lunastuste lootus.

Kuni film keskendub Immortani põgenenud haareminaistele, tundub, et naised on selles postapokalüptilises kõrbemaailmas ohvri rollis. Objektiks, mis kõlbab rasestamiseks ja kauba tegemiseks. Furiosa lugu ja vanaemadest tsiklijõugu Vulvalini ilmumine filmi lõpus seab sugusevahelise tasakaalu võrdsemaks.

Mõnes kohas tundub, et filmil on kunagi isegi mingi süžee olnud, aga õnneks on niisugune ebavajalik asi stsenaariumist välja kirjutatud ja montaažiruumi põrandale vedelema jäänud. See ainult segaks filmi põhiteemat: roostes raua, roostepunase tolmu ja mürisevate kitarririffide eepilist sümfooniat. Tuletage meelde eelnenud triloogia parimat filmi «Mad Max: maanteesõdalane» ja võtke kogu seal nähtud kunstnikutöö kuupi.

Austraalia kõnnumaal (mis filmitud hoopis Namibia kõrbes) tegutseb vähemalt neli-viis erinevat sõjakat hõimu, kõigil neil ja nende lahingumasinatel selgelt eristuv visuaalne stiil. Siilina terasokastega kaetud bagid vuravad ümber kindlustatud tankerautode nagu tigedad koerad marus pulli jalgade vahel. Raskeveokite kokpitiks on hullunud keevitaja käte alt läbi käinud sedaanikered. Filmi kõige meeletum monstrum on veoautole monteeritud majasuurune kõlarisein, mille ees ripub benji-köite otsas mutantmuusik, käes kahekaelaline kitarr-leegiheitja, mida ta orgasmiagoonias piinab kui Yngwie Malmsteen purgatooriumis. Kõrgeima puhtuskraadiga camp, muusiku rollis Austraalia rokkar iOTA.

Filmi alguses eksisteerib oht, et vaataja ei pea kahetunnist psühhedeelset romurallit vastu ja väsib ära. Aga ei, ei lähe kordagi igavaks. Seda võib lugeda Milleri kaasstsenaristi Brendan McCarty teeneks, kes on kogemustega koomiksikunstnik («Kohtunik Dredd» jt). Kogu visuaalne pool on piltstsenaariumis detailidena läbi töötatud ja seetõttu ei kaota vaataja kordagi järge, kellel parasjagu just mis plaanis. Miller tegi oma filmi enamasti päris raua ja kaskadööridega, arvutigraafikat kasutati minimaalselt. See lisab realismi, kui see mõiste niisuguse filmi kohta üldse kõlbab. Mõned apsakad jäid küll silma: kihutav veoauto paiskub õhku, teeb salto ja kõik selle kuus ratast seisavad paigal.

Väga hea, et Miller magusast «Babe’i» ja «Lustakate jalakeste» maailmast tagasi tuli. Kogu «Kiirete ja vihaste» frantsiis (mille viimane film oli seeria senini parim ja kiitsin seda aprillis päris kõvasti) sobib Mad Maxile parimal juhul õliste käte pühkimiseks. Tom Hardy saab Mel Gibsoni asendamisega kenasti hakkama – ei midagi liigset, ei midagi vajaka.

Napi dialoogi muudab ilmekaks katastroofijärgne pidžin-inglise keel, millele tõlkija natuke alla jäi. Nii võimsaid kuulutusi nagu «I’m a fuel injected suicide machine. I am the rocker, I am the roller, I am the out-of-controller!» («Mad Max I», Nightrider) ja «The Lord Humungus! The Warrior of the Wasteland! The Ayatollah of Rock and Rolla!» («Mad Max 2», Toady) käesolevas kõrva ei jäänud. Mis siis. Ikka stiilipuhas adrenaliini ja bensiini kokteil.

«Mad Maxi» tetraloogia

«Mad Max: raevu tee»

Režissöör George Miller

USA 2015

Alates 15. maist Eesti kinolevis

Varem: «Mad Max», 1979

«Mad Max: maanteesõdalane», 1981

«Mad Max: kõuekuppel», 1985