Ma olen keha
Arvustus. Tallinna Ülikooli tantsutudengite lõpulavastuste festival

Karl Toepfer ja Heili Einasto «Naiselikkuse mask».

FOTO: Karl Toepfer ja Heili Einasto

Fulbrighti stipendiaat Paul Beaudoin käis Tallinna Ülikooli tantsutudengite festivalil Korfest.

Filosoof Richard Shusterman kirjutab oma artiklis «Mõeldes keha kaudu, harides humanitaare: üleskutse somaesteetikale», et «elav keha … väljendab meie kahekordset seisundit objekti ja subjektina – nagu midagi maailmas ja nagu tundlikkust, mis kogeb maailma, tunnetab seda ja toimib selles. Kasutades nimetissõrme, et puudutada kühmu põlvel, on minu kehaline intentsionaalsus või subjektsus suunatud teist keha uurimisobjektina tajuma. Ma ühtaegu olen ja oman keha. ... Mu keha on lihtsalt tajumise või tegutsemise läbipaistev allikas, mitte teadlikkuse objekt. Just siit ja selle kaudu ma tajun ja käsitsen maailma esemeid, millele ma olen keskendunud.»

Shustermani väide leidis võimenduse tänavusel Korfestil, mis on Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonna bakalaureuse- ja magistritudengite lõpulavastuste festival.

Tuleb au anda: lavastused tõestasid, et koreograafiaosakonnas ei suruta peale ühtset esteetikat, vaid noored uurivad mitmesuguseid emotsionaalseid, füüsilisi, tundelisi, keskkondlikke ja ruumilisi elemente. Iga töö oli keskendunud kehale – kui väga mitmesuguseid narratiive esitavale esmasele elemendile.

Väljakutse keha, identiteedi ja soolisuse arusaamadele esitasid projekti «Naiselikkuse mask» fotod, mis olid välja pandud TLÜ Stella teatri fuajeesse. Karl Toepfer (USA) ja Heili Einasto (Eesti) kasutavad maske, kostüüme, poose, kaameranurki, erinevaid keskkondi ja valgust, et kirjeldada identiteedi feminisatsiooni ning näitavad vaatajale naiselikkust kui ühiskondlikku konstruktsiooni. Soolist identiteeti võib Toepferi ja Einasto arvates võimendada mitmetähenduslikkusega, mis loob aluse «suuremale emotsionaalsele ja kognitiivsele vabadusele».

FOTO: Rünno Lahesoo

Kairi Reinvee lavastus «Kuskus» käsitles manipuleerimise teemat, näidates vägivalla, kiusamise ja agressiivsuse äärmuslikke hetki kolme naise vahel. Äkitselt ja näiliselt eikuskilt ilmub lavastusse «lähis-ida» tantsulõik, mis tundus olevat võõras ümbruses, kuid on mõistetav koreograafi tausta arvestades – nimelt tantsib ta kõhutantsutrupis Zahira.

Innustatuna Samuel Becketti lõpetamata teosest «Näidend» on Indrek Hirsniku «Kui kaua ma ootan...» uurimus inimestevahelistest suhetest füüsilise liikumise kaudu, kus töö keskmes näis jällegi olevat samasooline vägivald. Ilmselt inspireerituna Rene Magritte'i maalist «Armukesed», näeme loo alguses tantsijaid, kelle nägusid katavad maskid, mis varjutab nende soolise identiteedi. Töö arenedes tantsijad paljastavad ennast. Töö keskel nägime rabavat soolotantsu Siim Praatsi esituses, mis immutas teose vajaliku ekspressiivse avatusega.

FOTO: Rünno Lahesoo

Julia Koneva «XD» tugines sotsiaalmeedia mõjukale populaarsusele (nagu selfid ja «jää-ämbri» väljakutse). See vinjettide seeria näis pigem harjutuste kogumi kui kavandatud jutustusena. Saame teada, et teos on loodud koostöös 12 noore vabatahtlikuga, mis selgitab selle fragmentaarsust. Lavastuses oli erakordselt kauneid ja humoorikaid hetki, kuid sellele vaatamata tundus see magistritöö kohta liialt venitatu ja katkendlikuna.

FOTO: Rünno Lahesoo

Teravaks kontrastiks sellele oli tantsijate Irina Pähni ja Aleksandr Žemžurovi ilu ja jõud Maria Uppini töös «Su naer mu unne lõikas». Lavastus algas istuva Pähni soologa, mis toimus suuresti varjus või väheses valguses, viies publiku kujutlusvõime ja kire salajasse maailma. Loo arenedes ilmub töösse atleetliku Paanina Žemžurov, kes mängib Pähna tegelasega. Jääb selgusetuks, kas juhusliku kohtumisena tunduv osa on ühe tegelase fantaasia või tegelik erinevate maailmade kohtumine. Sellistes töödes nagu see võimaldab just autori pakutud selge narratiiv publikul põnevalt tantsu jälgida. Kaasates looduslikke elemente nagu suled ja kivid suutis Uppin loo dramaatilisust võimendada ning luua pinge reaalse, mittereaalse ja võimaliku sürreaalse maailma vahel.

Egor Zadoya lühike «X Spot» oli käsitlus sellest, kuidas kaks inimest saavad kokku mahakukkunud pliiatsi kohal. Kolmes variatsioonis avastasid Zadoya ja tema partner Greetel Joanna Võrk samast lähtepunktist lahtihargnevat lugu erinevate kokkusaamiste ja lahkuminekutega.

Liisa Laine töö «Sounds Like Music» vaatles viit tantsijat avastamas oma keha kui helimaastiku loomise vahendit. Selles töös kehastas Johhan Rosenberg Shustermani nägemust keha ja meele täiuslikust ühendusest. Tema laitmatu sisemine tugevus, täielik pühendumine «hetkes olemisele» ja suutlikkus suhelda vaatajaga ei olnud üksnes haaravad, vaid mõjusid suisa enesestmõistetavana. On tõenäoline, et tema panus Eesti tulevasse tantsupilti saab olema suur.

FOTO: Rünno Lahesoo

Tugevaim ja poeetilisim Korfesti lavastus oli Üüve-Lydia Toompere ja Henri Hüti «Short Stories». Etendus algas publiku kogunemisega bussi, mis viis nad etenduspaika Tallinna teletorni. Bussis kõlasid Algorütmide loodud helid, mis kujundasid esteetilise tooni tantsu põhiteemale: mõtetele unistamisest ja unenägude visualiseerimisest. Etenduskohas suunati vaatajad teletorni ülemisele korrusele, mis olid täis magamisele ja unenägemisele viitavaid installatsioone, täiendades bussis helide tekitatud muljet slaidide ja videoga. Toompere ja Hütt kasutasid unenägemise tunde võimendamiseks oskuslikult tehnikat ja lõid vabade assotsiatsioonide ja sürreaalsete kokkupõrgete maailma. Ühes lõigus tantsis Toompere ja nõudis Hütilt oma liigutuste «tähenduse» tõlgendamist, teises lahkus Hütt etenduse ruumist, et luua seos vabadusega, ja siis jälle naasta.

Meie maailma tajumine rullub lahti meie kehas. Kui paks udu haaras endasse Läänemere ja seda ümbritseva maastiku, õnnistas viimast «Short Stories » etendust eriliselt ere ja selge päikeseloojang. Sel vaikuse tähendusrikkal hetkel toimus liikumine. Mina olen keha.

Tagasi üles