Emakeel võib olla ka kehakeel

Tiiu Kirsipuu. ANIMAATOR HARDI 2015 segatehnika (autori omand)

FOTO: Peeter Sirge

Eesti feminism õitseb kehakeeles esmapilgul nii maskuliinsena tunduvas kunstivaldkonnas nagu skulptuur. Just «nagu», sest paljud sellel näitusel eksponeeritud teosed seisavad ja asetsevad kaugel traditsioonilisest skulptuurist. Kunstihoone heas mõttes tsirkuseareenile on paisatud meie viimase neljakümne aasta naisskulptorite loominguline kaardivägi, kes väga terava keelega kõnetavad ühiskonnas toimuvaid poliitiliselt aktiivseid muudatusi ja keerdkäike.

ARVUSTUS

Näitus «Kehakeel»

Kuraatorid Tiiu Kirsipuu ja Mari-Liis Tammi

Näitus Tallinna Kunstihoones on avatud kuni 24. maini

Eesti feminism õitseb kehakeeles esmapilgul nii maskuliinsena tunduvas kunstivaldkonnas nagu skulptuur. Just «nagu», sest paljud sellel näitusel eksponeeritud teosed seisavad ja asetsevad kaugel traditsioonilisest skulptuurist. Kunstihoone heas mõttes tsirkuseareenile on paisatud meie viimase neljakümne aasta naisskulptorite loominguline kaardivägi, kes väga terava keelega kõnetavad ühiskonnas toimuvaid poliitiliselt aktiivseid muudatusi ja keerdkäike.

2004. aastal toimus kunstiteadlase Juta Kivimäe kureerimisel Adamson-Ericu muuseumis ulatuslik näitus «Eesti esimesi naisskulptoreid». Seda kajastati ohtralt erinevates väljaannetes, kus tekkis diskussioon, keda pidada ikkagi esimeseks või kes väärib rohkem tähelepanu. Äramärkimist vääris igatahes ka Härgla mõisas sündinud Constance Elisabeth Wetter-Rosenthal (1872–1948), kes sai oma kunstnikuhariduse Dresdenis ja Berliini Preisi akadeemias. Probleem seisnes eelkõige selles, et oleme oma kunstiajaloo üles ehitanud peamiselt meestekesksele süsteemile. Naisskulptorite suhe akti ja laste portreežanrisse on tõepoolest märksa tundlikum kui vaade inimkehale meesskulptorite pilgu läbi.

Sellel väljapanekul 2015. aastal viskavad läbi feminiinselt improviseeritud kehakeele naisskulptorid vastassoo esindajatele küll ninanipsu.

Väljapanekul «Kehakeel» on võimalik näha viieteistkümne Eesti naisskulptori figuraalplastikat. Näitusel osalevad Ellen Kolk, Hille Palm, Irina Rätsep, Aime Kuulbusch, Mare Mikoff, Terje Ojaver, Tiiu Kirsipuu, Mari-Liis Tammi, Elo Liiv, Anne Rudanovski, Leena Kuutma, Eike Eplik, Kirke Kangro, Tamara Ditman ja Anu Põder.

Ekspositsioonis on esindatud figuraalsed skulptuurid ajavahemikust 1975–2015, mis pööravad tähelepanu vormile ja selle kõnetavusele. Silmatorkavalt ja paikapidavalt avab selle Anu Põdra installatsioon «Limpsijad» intensiivsetest punastest keeltest, mis koosneb metallvõrgust, fooliumist ja tekstiilist.

«Kehad kõnetavad meid ja kehakeel on osa suhtlemisest, see annab signaale ümbritsevale maailmale, jutustab lugusid, reedab meid. Kehakeelt õpime sünnist surmani ja selles väljendub rõõm, hirm, valu, üllatus, kurbus. Kehakeel on seotud meie uskumuste, kultuurikonteksti, maailmavaate, soo, soovide, tunnete ja sotsiaalse ruumiga,» avab kuraator Tiiu Kirsipuu näituse teemat.

Igalt kunstnikult on väljas kolm teost, millest kaks on kuraator valinud varasema loomingu hulgast ja üks spetsiaalselt valminud sellele väljapanekule.

Kirsipuu üheks teoste valiku põhimõtteks on näidata skulptuuri järjepidevust ja tehnilist meisterlikkust, materjalide ja tehnikate variatiivsust ning narratiivsust, kus oluliseks osutub mõnikord hoopis protsess ja naiselik kulgemine.

Parim näide sellest on Terje Ojaveri interaktiivne videoinstallatsioon «Hoia mind», kus tugitooli istudes tuleb vaatajal sülle võtta padi, millele projitseeruvad kaadrid inimarengust, lapse sünnist kuni raugaeani.

Kirsipuu püüab enda sõnul sellega tõestada, kuidas kolmemõõtmelises kunstis kasutatavate materjalide, tööde idee ja kontseptsioonide valik võib olla väga lai. Luuakse põnevat installatiivset figuraalplastikat, kus avardunud vormikeel on autori sõnumi kandja. Siinkohal mõjubki tõestuseks hästi ka Terje Ojaveri segatehnikas valminud «Autoportree kaamelina».

Skulptuur on üldjuhul konkreetne, kuid Kirsipuu soovis sinna lisada abstraktsust helide näol. Näitusesaalides on kasutatud taustana Triinu Tauli hääleimprovisatsioone, mis loob omakorda väga meditatiivse ning somnambuulse atmosfääri. Igatahes «töötavad» kõikide autorite teosed sellega kaasa ning tervikpilt ja mulje on väga sugestiivne.

Tänapäeva kiirel digiajastul, kus kunstipilt on kirjum kui kunagi varem, ei ole füüsiline skulptuur siiski kuhugi kadunud. Pigem on selle populaarsus kasvanud, sest võimalusi eksponeerimiseks on tänu erinevatele meediumidele piiritult.  

Märgilise tähendusega on ka see, et Eesti Kunstiakadeemias ei eksisteeri mitte skulptuurikateeder, vaid installatsiooni ja skulptuuri osakond, mis on väljakutseks noorele kunstnikule, kes soovib kaasaegses kunstipraktikas osaleda kõige ulatuslikumal moel. Ruumi ja objekti valdamine on kunstiväljal äärmiselt oluline, radikaalselt provokatiivne tööriist ka õrnema soo esindajate hulgas.

Naisskulptorite teostes võib tänapäeval rääkida tõelisest korduvkasutusest. Kuigi leitud esemeid oli kunstiteostes kasutatud juba varem, muutus see 1960–70 aastatel populaarsemaks, kasvades välja eraldi kunstižanriteks – assamblaažiks ja utiilikunstiks. Utiilikunsti tekkimise üks põhjus on kindlasti soov pöörata tähelepanu tarbimisühiskonna raiskavale iseloomule ja keskkonnaprobleemide teadvustamine.

Ekstravagantselt skandaalne prantsuse kunstnik César Baldaccini (1921–1998) saigi kuulsaks sellega, et keevitas kasutud metallesemed lõbusateks skulptuurideks, luues «Kompressioonide» sarja kokkupressitud autoosadest, kasutades sealjuures lisamaterjalina polüuretaanvahtu. 

Ega meie naisskulptorid sellele alla jää. Kõik on põhimõtteliselt taaskasutus, sest naiselik mõtlemine ütleb ikka, et ega midagi ei tohi niisama ära visata.

Selle näituse autorid on sellest lähtuvalt täielikud ökoteadlikud loovisikud ja isegi metsasanitarid. Vaadake, kuid palju saab teha mullast, nagu näiteks Kirke Kangro teos «Mullamehed», kus on mullale lisaväärtusena kasutatud ka turvast. Anne Rudanovski taies «Suure saali puud» koosneb hoopis paberist ja lainepapist. Eike Eplik püüab avardada samuti kunstipubliku silmaringi oma iroonilise teosega «Kogu tõde mullamutist». 

20. sajandi saksa suurim kunstirevolutsionäär ja avangardist Joseph Beuys (1921–1986) kompas oma aktsioonidega pidevalt kunstipiire. Eesti naisskulptorid järgivad põhimõtteliselt sama joont, see teeb neile innovatiivsuse mõttes ainult au. Skulptuuri all ei mõelda enam ammu ainult Amandus Adamsoni «Russalkat» või August Weizembergi teoseid «Koit» ja «Hämarik» ning «Laeva viimne ohe».  

Väljapaneku kontekstis saame hoopis rääkida sellistest kunstiteaduslikest terminitest nagu kontseptualism, antivormiline kunst ja maakunst. Loomulikult ei ole minetatud vanu traditsioonilisi väärtusi. Eeskujulikuks näiteks sellest on Hille Palm oma puuskulptuuriga «Madonna». Ellen Kolk eksponeerib aga suurejoonelisi monumentaalskulptuure «Merefloora» ja «Merefauna». Aime Kuulbuschi pronksist taies «Juhan Viiding» kannab endas ka püsiväärtusena meie kultuuriajaloo mälu. Kirke Kangro kinniseotud londiga «Diskreetne elevant» vihjab aga ühiskondlikule  poliitilisele tsensuurile, demokraatiale ja sellele, et naisõiguslus eksisteerib aktiivselt ka skulptorite seas.

Vana-Kreeka ja Vana-Rooma tsivilisatsioonist lähtuvad väärtushinnangud jäädvustati ikka marmorist ja kivist portreedesse. Ega mälupulki ju tol ajal ei tuntud.

Portreed pidid olema väga loomutruud ja täpsed, et järeltulijad teaksid, kuidas nende esivanemad välja nägid.

Tiiu Kirsipuu on lahendanud selle probleemi humoorikas-koomilises võtmes kahe skulptuuriga ülekullatud Matti Miliuse ja animaator Hardi Volmeri näol. Igatahes tulevastele põlvkondadele on didaktiliselt jäetud dokumentaalset materjali, millega tegeleda.

Joseph Beuys ei soovinud oma teoseid säilitada, vaid kasutas uutes etendustes ja nende kaudu sündinud installatsioonides varasemate teoste elemente, rõhutades sellega, et skulptuur on protsess, nähtus alguse ja lõputa. Ta rõhutas korduvalt, et kõne muutub skulptuuriks siis, kui see vabastada «kultuuri arengu ja ratsionalismi võimusest», sest ta laiendas kunsti mõiste kogu inimlikule aktiivsusele ning poliitikale. Samas vaimus tegutsevad ka paljud Eesti naisskulptorid edasi lipukirjaga «perpetuum mobile!».

Märkus: artiklis on kasutatud materjale, mis pärinevad http://kunstiabi.weebly.com/skulptuur.html, http://kunstiabi.weebly.com/utiilikunst.html ja http://kunstiabi.weebly.com/kaasaegne-skulptuur.html.

Tagasi üles