Kahetsustäratav lugu

Olev Remsu Inge ja Epp, kaks pruuti. Teekond. Kamtšatka Tänapäev 435 lk. Foto: Raamat

ARVUSTUS

Olev Remsu «Inge ja Epp, kaks pruuti. Teekond. Kamtšatka».  Tänapäev. 435 lk

Olev Remsu on raamatule «Inge ja Epp, kaks pruuti» lisanud, et tegu armastusromaaniga. Ongi. Armastus pannakse toime aastal 1972 Kamtšatkal EÜE rühmas. Teadagi, noored inimesed koos, 37 neist poeglased ja ainult kaks tütarlased. Jõhker.

Algus natuke lohiseb ja meenutab, kuidas kodanik Remsu kirjutas siis, kui ta veel Remsujev oli. Et kole palju teravmeelitsemist ja kohe üle seletamist, mispärast see repliik nüüd kangesti teravmeelne oli ja mida üldse tähendas. Aga peetagu vastu, teisest peatükist on Remsu taas mõnus jutuvestja. Ja vähemalt on peategelastega põhjalikult tuttavaks saadud. Ihaletud tibi, tema matsakas ja maalähedane sõbranna, tark poiss, edev poiss, vennad maaparandajad, kes usinalt segast panevad, jutustaja, kelle enesevaevad siiski vahel tüütud tunduvad. Ülejäänud on taust, nagu Ülikooli ülbusega minategelane nendib, tipikad ja epakad. Nad on, kuskil isegi mitte taustal, vaid kaugemal, lihtsalt on. Nimedeta ja nägudeta. Eks muidu läheks liiga kirjuks ka.