Uitava meele meeletus

Michael C.Corballis, Uitav meel. Mida teeb omapead jäetud aju? Tõlkinud Vahur Lokk, AS Äripärv, 2015, 190lk Foto: Raamat

ARVUSTUS

Michael C. Corballis, «Uitav meel. Mida teeb omapead jäetud aju?» Tõlkinud Vahur Lokk, AS Äripäev, 2015, 190 lk

Võib juhtuda, et unistate sellest, kuidas homset pähklit lahendada – mil moel ülemusele vastata või kuidas oleksite pidanud vastama, kui tänavareporter teilt küsis: «Mis tunne on?» Ja äkki justkui ärkate oma mõtisklustest ja avastate, et istute filharmoonia kontserdisaalis ning teie ees laval mängib orkester mingit oopust. Õnneks on teil süles kava, aga mitmendat lugu sellest mängitakse, pole lihtne leida.

Teie meel on läinud uitama. Samahästi oleksite võinud virguda nädalakoosolekul, kõnepuldis aastaaruannet ette kandes või teleka ees «Vabariigi kodanikke» vahtides. See polnuks veel hull, aga kaks esimest juhtumit, mil teie meel on läinud uitama, nõnda et te ise pole miskit teha saanud, võivad põhjustada ebameeldivusi. Ainus pääsetee on, et saate end lohutada: kolmandik saalist ja pooled koosolekul viibijaist on olnud samal meeleuitamise teel. Uitavat meelt on lõputult kasutatud eelkõige kirjanduses, ent ka uuemas kunstis, ja seepärast oletegi nõutu, miks te mõhkugi kunstiteosest aru ei saa. Ei peagi saama, sest see on meeleuitamise vili, ja teie meel ei pruugi uidata (ning üldjuhul ei uitagi) samas maailmas, kus kunstniku meel.