Kõnelev mälu

Edisoni vaharullide konteinerid Eesti Rahva Muuseumis. Foto: Enn Säde

Karjala kaljujoonised ei kõnele veel meiega inimkeeli, kujundite süsteem jääb hämaraks, suisa krüpteerituks. Jah, mõtleva inimese vajadus ennast ajavoolus kuidagi jäädvustada, seda kindlasti. Koopamaalingud, Stonehenge’i kivimürakad, Lihavõttesaare ehk Rapa Nui kivimehed…

Nii jääbki nii- või naasugune kirjutamine pikaks ajaks õigupoolest ainsaks võimaluseks miskitpidi oma mälu või ka mälestust kaotsimineku ohu eest päästa. Näiteks kasetohule? Kirjutati kirjapulkadega niisutatud ja aurutatud kasetohu siseküljele. Ja enamasti rulli keeratuna neid ka leitakse. Olgu siis Connecticuti oru indiaanlaste juures või Indias või 14.–15. sajandil siinsamas lähedal Rootsis. Üks saksakeelne kasetohukiri 1570. aastast on kuuldavasti ka Tallinnas hoiul olnud.

Kõige tuntumad on muidugi Novgorodi kasetohukirjad, mida hakatakse leidma 1951. aastast peale, nüüdseks juba üle tuhande üriku või fragmendi. Hämmastavad märkmed argielust sealses vananovgorodi keeles, aga on ka palju muukeelseid sõnu või tekste sisaldavaid lehti. Kasetohust kiri nr 292 on aunusekarjalakeelne pikseloits, kraabitud küll kirillitsas. Leidub ka kiri liivi kaupmehele. Üksikuid tekste läänemeresoomlastelt, samuti balti, saksa, türgi, ladina, kreeka ja vanaskandinaavia (ruunide) keeles. Et tegemist on lihtinimeste kirjadega, teevad vene teadlased põhjapaneva oletuse uskumatult kõrgest üldisest kirjaoskusest neil kaugeil 11.–15. sajandil.

Küsimus, mille eest ajaloolased mind ristile naelutavad: kas Lembitu aegadel osatakse ka siin sõnumeid üles tähendada? Ma ei pea silmas Läti Henriku ladinakeelseid märkmeid...