Ans. Andur ehk 4 – 1 = 0 ehk inimese muusika
Üks eesti indie-muusika tippe sai valmis oma seitsmenda plaadi

Bänd looduses: Ans.Andur- vasakult Foto, Lokk, Paju ja Tursk

FOTO: Hanna Samoson

Ma ei saa öelda, et mulle oleks Ans. Anduri muusika meeldinud esimesest päevast alates – kunagi tundusid nad mulle kuidagi rõhutatult pretensioonitud. Kas olen muutunud mina või on muutunud bänd, aga see suhe on kuidagi teisenenud paremuse poole. Homme ilmub nende seitsmes album «Öine bingo».

Uurisin ja puurisin kolmelt bändiliikmelt Madis «Tursk»Aesmalt (bass, laul), Mihkel «Foto» Kirsilt (kitarr, laul) ja Madis «Lokk» Kirsilt (trummid)uue muusika kohta. Neljas Ans.Anduri liige Gert «Paju» Pajuväli jäi asjaolude tõttu vestlusringist välja, aga loodame, et ta on kõigega nõus.

Uue plaadi nimi on «Öine bingo». Tahaksin küsida nii rumalalt kui veel saab, et mida see tähendab? Kui lihtne või keeruline on üldse ühe plaadi nimeni jõuda, kuidas see teil kulges?

Tursk: See on alati kõige raskem asi olnud plaadi tegemise juures – isegi keerulisem kui lugusid kirjutada. Seekord tundus samas, et kuna paljude lugude sõnades on ööga seoseid, siis võiks see kuidagi ka albumi nimes väljenduda. Proovisime ja põrgatasime erinevaid variante, «Öine bingo» oli Foto välja pakutud ja see lõpuks jäi, oli selline variant, mis kõigile meeldis. Mulle tundub praegu lahe ja intrigeeriv. Mida tähendab – võib-olla seda, et öös tegutsemine on ebakindlam ja spontaansem kui päevane ja eal ei tea, mis resultaadid öistel aktsioonidel olla võivad.

Teie plaadid on ilmunud üsna ühtlase intervalliga, kas see, et plaat valmis on saanud, on teie jaoks kuidagi loomulik protsess, et just sellise ajavahemiku järel ideed vormuvad? Teil vist keegi selles osas seljas ei ela?

Tursk: Ei ela jah. Selle plaadi ideed hakkasid kruvima kohe peale eelmise valmimist, lood tilguvadki alati meil ühe-kahe kaupa ja kolme-nelja kaupa me neid ka salvestame, mistõttu on sageli nii, et vanimad lood plaadil on sageli rohkem läbi mõeldud, uuemad aga tooremad, mis ei pruugi halb olla.

Lokk: See on kuidagi nii, et kui album on väljas ja natuke juba mängitud seda live’idel ja proovis jne, siis tekivad vaikselt jälle mingid uued ideed. Neist siis moodustuvad lood ja lugudest jälle album. See paari- kolme-aastane rütm on praegu hästi sees.

Foto: Selle plaadiga tundus lõpuks, et venis isegi liiga pikaks see protsess. Alustasime 2013 märtsis ja lõpetasime 2015 aprillis. Järgmise plaadi puhul püüaks võib-olla kuidagi kontsentreeritumalt tegutseda.

Tursk: Võib-olla oleks parem jah, kui oleks kõik lood valmis enne salvestama hakkamist.

Kas teil bändis liider ka on, kelle poole alt üles vaadatakse, ehk teisiti sõnastatuna, kuidas teie struktuur toimib?

Tursk: Otseselt vast mitte. Eks ikka on nii, et mõni plädiseb ja esineb rohkem – näiteks mina siis võib-olla – ja eks me Fotoga ka tänapäeval genereerime peamised looideed. Aga mingit füüreriteemat meil küll ei ole, et keegi ütleks, et nüüd teeme nii ja nii on. Ja jätkuvalt on ka lugusid, mis sünnivad nullist nelja inimese koostöös.

Lokk: Struktuur toimib nii, kui kolm on nõus siis üks peab seda lihtsalt tegema.

Foto: Väga demokraatlik bänd oleme jah. Vahel muidugi parajalt keeruline, kui näiteks tuleb 15 loost 11 plaadile valida ja loo järjestusi paika panna ja muud sellist teha.

Üldiselt on meil rollid ka aja jooksul enam-vähem välja kujunenud. Lokk on põhiline korraldaja-logistik-manager, Paju tehnikaekspert ja mina ja Tursk siis toome proovi neid looalgeid, mille peale hakkame koos lugu ehitama.

Sellised «kõige» väited on üsna kahtlased, aga mingeid järeldusi ju peab tegema. Mulle tundub, et uus plaat on teie kõige vähem hoogne, pigem aeglasem, ja on jõutud ka juba öelda see sõna, aga «täiskasvanum». Tundub see teile endale ka nii? On selline jutt põhjendatud?

Foto: Tundus, et selline veidi rahulikum album oleks hea, kuna need lood olid lihtsalt paremad kui teised, mis välja jäid. Ja see ka võib-olla mõjus, et päris sellist plaati pole enne teinud. Aeglaseid häid lugusid on raskem teha ka kui mingeid rokikaid. Eks see lookirjutamise oskus on vast ajaga paremaks läinud natuke.

Tursk: Täiskasvamise kohta ei oska öelda, kuigi nüüd oleme esimest korda kõik kolmekümnendais. Aeglasi ja poolaeglasi lugusid on tõesti mitu, sahmimist vähem. Ei saa välistada, et järgmine album võib tulla jälle tõsine lammutamine.

Teie bänd on koosseisu mõttes püsinud praktiliselt muutumatuna. On see olnud kerge või raske?

Tursk: Kerge, kuna me oleme ikkagi kõik üksteise parimate sõprade top 5s, ma usun. Vähetõenäoline, et kellegi lahkumise järel bändist me seda üldse edasi teeks.

Lokk: See on jah nii kerge, nagu teeks oma kolme vennaga bändi. Kunagi oli vist kuskil Anduri kohta kirjas ka et 4 – 1 = 0. Ilmselt see nii oleks ka.

Foto: Selle 4 – 1 = 0 panin kunagi meie Myspace’i lehel kirjelduseks. Aga suhteliselt kerge on jah. Sellepärast ka võib-olla, et olime enne bändi tegemist juba sõbrad. Ei pannud mingit «projekti kokku», vaid lihtsalt tegime oma lõbuks, mida tahtsime. Siiani tegutseme samamoodi edasi.

Eurovisioon on praegu teema. Te olete ise ka «Eesti laulul» (2011) üsna edukalt esinenud. Kas mälestus sellest on helge ja kas on veel plaani?

Tursk: Ei ole eriti helge, palav oli kogu aeg, higi voolas. Teles läheb ka aega alati jube palju kõige peale, aina passi kusagil garderoobis ja oota midagi. Laulsin mööda ka, Mare Väljataga oli pannud vist ühe punkti. Ei heida talle seda ette sugugi. See ei tundu väga meie koht olevat.

Lokk: Aga samas kui tuleb millalgi selline lugu, mis isegi sobiks nii ajaliselt kui ka võib-olla popilikkuselt, siis ma ei välistaks, et me sinna enam ei lähe. Ma pigem usun et läheme...

Uue plaadi ühes loos, «Õhtuks koju» laulus lauldakse refräänis, et õhtuks koju tagasi – kas olete loomult pigem mugavad ja kodused inimesed või meeldib pigem reisida ja võtta vastu n-ö väljakutseid?

Tursk: Reisida on pigem lahe, aga sageli ka väsitav. Olen sageli mõelnud, et tahaks proovida sellist klassikalist «bänd-tuuril»-elu nii umbes kuu või paari jagu. Samas kujutan ette, et võib-olla viskuks kopp ette juba pärast paari nädalat.

Lokk: Reisida on muidugi lahe, aga samas kodus oma voodis magada on kõige parem. Kui peaks nüüd bändiga minema reisima kuuks-paariks, siis see oleks kindlasti väga lõbus ja tore, aga samas ka ilgelt väsitav, ma usun.

Foto: Pigem oleme jah nüüdseks juba liiga mugavad. Keegi ei viitsi väga organiseerida midagi nii suurt nagu mingi kuuajane Euroopa tuur. Kui keegi organiseeriks meie eest, siis võiks muidugi ette võtta.

Bändidel on ikka rääkida lugusid live’idest – milline oleks mõni tore lugu, mis kohe meenuks, mis on midagi sellist, mida ei saa kuidagi rääkimata jätta?

Lokk: Kontserte on selle pika aja jooksul olnud ikka sadu. On olnud väga häid ja samas väga kehvasid. Praegu meenub, et kunagi sai esinetud Kapa Rockil ja siis kui live oli läbi, tõusin trummide tagant ja läksin lava ette, et trummipulgad rahvale visata. Üks pulk libises aga nii õnnetult käest ära, et üks esireas olnud neiu sai sellega vastu pead. Hea, et silmad alles jäid. Vabandan tagantjärele.

Siis oli ka üks Viljandi live, kus lava oli ehitatud tollistest laudadest, millel olid 1,5 cm vahed. Mul vajus taldrikustatiivi jalg sinna vahesse. Taldrik kukkus täpselt sealt laudade vahelt läbi, aga kahjuks jäi Tursa bassi juhe sinna taldriku alla ja vahe peale ja taldrik lõikas juhtme lihtsalt julmalt keskelt pooleks. Bass jäi vait ja keegi aru ei saanud, milles jama. Lõpuks siis taipasime.

Foto: Kuidagi eredalt on mulle jäänud meelde meie ainuke kontsert Elvas umbes 2005. Esinesime laululaval mingil noorteüritusel-festivalil. Rahvast väga palju ei olnud, eriti kui need kõik sinna suure laululava peale laiali laotada. Esinesime umbes kell 17.00 vist ja terve laiv toimus läbipaistmatus tossupilves põhimõtteliselt, kuna tossumasinist oli eriti agar. Meenub ka pärast seda kontserti tehtud foto, kus Paju, kidra seljas ja suits ees, kummardab ja jagab 6–7-aastaste tüdrukute hordile käte peale autogramme. Hiljem esines ka Chalice.

Te olete Paidest pärit. Kindlasti on omajagu lihtne selliseid depressiivsete Eesti väikelinnade jutte ajada, aga miks Paides on hea elada. Küsin ka sellepärast nii, et Ans. Andur tundub pigem selline optimistlik ja helge bänd.

Tursk: Paide on pigem ilus ja roheline linn avara taeva all. Eesti Kansas City. Kui KC on oluline punkt lääne ja ida vahel, siis Paide on Põhja-ja Lõuna-Eesti vahepeatus. Samas, eks mujal elades – me ju keegi enam Paides ei ela püsivalt – hindad väikelinnamiljööd rohkem kui seal olles.

Foto: Paides on mõnus, rahulik ka üldiselt. Ja lihtsalt kuidagi kodune. Paljud Paide sõbrad, kes nüüd nagu meiegi elavad mujal, ei viitsi seal eriti käia enam, kuna pole midagi teha, aga meil pole seda probleemi kunagi olnud. Me teeme proovi kella 3ni öösel ja pärast jalutame koju.

Paidest on tulnud üsna palju artiste, kes erinevates skeenedes läbilöögivõimeliselt tegutsevad või on tegutsenud. Praktiliselt teie naaberlinnast Jõgevalt ei ole tulnud ühtegi. Kas sellel Paide-asjal on ka mingid seaduspärad, on linnas mingi vastav fluidum õhus, et ikka tuleb?

Tursk: Raske öelda, vaevalt et mingi eriline fluidim eksisteerib? Juhus on see ilmselt. Võib-olla on Jõgeval huvitavam elu, ei pea hakkama vaba aja sisustamiseks bändi tegema?

Foto: Ma arvan, et see 90ndate lõpu underground-klubi B-12 on ikkagi olnud üks suuri põhjuseid, mis pani n-ö kivid veerema. Kui Jõgeval ühtegi bändi pole (no ilmselt mõni siiski on ka, aga võib-olla lihtsalt mitte piisavalt oluline ümbritseva keskkonna jaoks), siis raske on ka juurde tekkida. Paides on alati bände olnud ja siis tuleb ka juurde neid.

Ma olen kuulnud Tursa kõrvalprojekti, mis on üsna teine teema kui Ans. Andur. Pigem olete ikka kas just klassikaline, aga kitarribänd. Mingit acid house’i te sinna sisse ei kruti. Kui kallis see skeem teie jaoks on, kas ja kui kõvasti sellest kinni hoiate?

Tursk: Tegelikult nüüd uue plaadi peal plagiseb korralik hausisaundidega rütmimasin ühes loos päris väljakutsuvalt. Minu jaoks see skeem nii väga tähtis ei ole, mulle meeldib eklektiline tõmblemine – aga vist pisut liiga palju, nii et tegelikult on hea, et teised natuke tasandavad mu ideid, mida juhtub sageli. Hea meel on ka selle üle, et uus plaat sai saundiliselt ühtlane, see on ka kindlasti teiste, mitte minu teene.

Foto: Proovis niisama lõbutsedes on igasugu asju tehtud, aga me vist ei suudaks nt acid-house’i nii veenvalt teha, et sellega ise rahul oleks ja plaadile paneks. Ja kui panekski, siis tunduks see seal ilmselt jälle liiga kohatu. Mingit joont võiks ikkagi hoida ka. Päris Primal Scream ei suudaks vist olla.

Mida teeb Ans. Andur 20 aasta pärast?

Tursk: Mulle õudselt meeldib see idee, et me võiksime ikka palju plaate välja anda. Et inimesed saaksid meie diskograafiat lapata kunagi ja rääkida siis, et «jaa, see oli see Ans. Anduri periood» ja «see oli see teine». Isegi siis, kui mõni plaat või plaadid neile ei meeldi. Albumiformaat on cool. Äkki me oleme ka kusagile «kaugemale» jõudnud, kuigi mis jõududest kantuna ja millise horisondini – pole aimugi. Tore, et ei oska midagi aimata ja mingit generaalplaani pole, aga ma ei välistaks, et me ikkagi mingis vormis tegutseme.  Vaevalt et 13 aastat tagasi alustades keegi meist arvas, et aastal 2015 meil plaat ilmuda võiks. Ei mäleta küll.

Lokk: 20 aasta pärast on meil ikka juba mõned albumid veel välja antud, ma usun. Selleks et kahtekümmet ei tuleks, peaks ilmselt keegi kuskile kaugele kolima või siis taevasse kolima. Täitsa lahe oleks, kui kõik lõpuks Paidesse läheks pensioni veetma ja ikka vaikselt pilli mängiks ja lugusid teeks. Ega see pole välistatud, kõigi vanemad elavad Paides ja kodud on ju vaja kellelegi pärandada.

Foto: 2035 mais võiks ilmuda Ans. Anduri 16. album.

Diskograafia

2002 «Teie kangelased» (self-released mp3)

2004 «Asfaldilapsed» (self-released mp3)

2005 «Tuled peale» (SekSound)

2007 «Topeltvikerkaar» (SekSound)

2009 «Kiletron» (SekSound)

2012 «Kõverad» (Mortimer Snerd)

2015 «Öine Bingo» (Mortimer Snerd)

Esitluskontserdid täna Tallinnas klubis Sinilind, algus kell 22 (kaasa teevad veel Vaiko Eplik, Jaan Pehk ja Raadio Kohila DJd) ning homme Tartus Genklubis, algus kell 21

Tagasi üles