/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2015/05/22/4094545t1h480f.jpg)
Tulevikumuusika?
Ansambel U:
Kontsertsalvestused aastatest 2012—2014
Ansambel U:
Hinne: 4
Nädala plaat.Tulevikumuusika?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millalgi kirjutas tähtis briti popikriitik Paul Morley, kuidas klassikalisest muusikast saab just see 21. sajandi popmuusika. Et just seal on veel võimalik võtta riske, millest nii pop- kui rokkmuusika on üsnagi ilma jäetud. Morley mõtlemise skeemis pole siinkohal iseenesest midagi väga uut ja mõttemänge armastatakse ikka mängida. Ja veel enam tahetakse näha kasvõi natukenegi valgust tunneli lõpus.
Ansambel U: on ka justkui süvamuusika all-stars-bänd, kuhu kuuluvad Tarmo Johannes, Helena Tuuling, Vambola Krigul, Taavi Kerikmäe, Merje Roomere ja Levi-Danel Mägila. Märksõnadeks on nende puhul ka improvisatsioon ja ebatraditsioonilise notatsiooni tõlgendamine.
«Kontsertsalvestisi aastatest 2012–2014» sisaldab seitse teost: esitatakse nii Eesti praegusaja heliloojate loomingut (Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes, Andrus Kallastu) kui ka nüüdismuusika klassikasse kuuluvaid teoseid (John Cage’i « Radio Music», Christian Wolffi «Sticks», Kurt Schwittersi sõnapoeem «Ur-Sonata»), samuti ühe tänapäeva ameerika helilooja Gerard Papeʼi teost «Harmonies of Form and Time» (selle plaadi kõige mürarokim pala).
Mainisin rokkmuusikat ja ansambel U: ongi pisut nagu rokkbänd. Või isegi küberrokkbänd, sest nende eelmise kogumiku esitlus 2009. toimus lisaks pärisreaalsusele ka virtuaalkeskkonnas Second Life. Nüüd võib mõelda jälle sellele Paul Morley jutule ja rihtida valgus läbi prismade juba sellisel viisil, et läbi ansambli U: paistabki muusika tulevik meile kõige eredamal kujul kätte. U: muusika on nagu mikroskoop, mille all näeb heliaatomite sageli üsna kaootilist liikumist. Ka on see muusika, mis toimub mingitel piiridel – kasvõi näiteks Helena Tulve salapärane «Rimlands» siit plaadilt, mis elabki kuskil nähtavuse ja nähtamatuse, muusika ja tausta või hoopis defineerimise hämaral piiril.
Omamoodi senise maailma lõpetatust ja selle uut, tulevikulist kuju esindavadki modernsed klassikud, nagu dadaist Kurt Schwittersi mõttetustest häälikutest (ja häälutustest) koosnev «Ur-Sonata» ehk algsonaat ja John Cage’i «Radio Music» – mõlema puhul saame taas rääkida piiridest. «Radio Music» on mäng analoograadio sagedustega, mis oli zen-budist Cage’i jaoks üks viis panna valitsema tema nii armastatud juhuslikkus ning lasta mina-kontrollil ja autorivisioonil minna. Omamoodi võib «Radio Musicut» ansambli U: esituses pidada ka kaduviku päästmiseks, sest sahisevate sagedustega analoograadioga kui juba ei ole, siis vähemalt lähitulevikus on kõik. Kaovad vahendid selle pala esitamiseks, kui neid just kunstlikult ei tekitata.
Kui nüüd veel rokiparalleelidega jätkata, siis on Cage’i avant-rock-võtmes propageerinud ka väsimatud propageerijad Sonic Youth oma kunagises «Goodbye to 20th Century» kavas, kus esitati teiste hulgas ka Christian Wolffi, kelle teose «Sticks» esitus on minu jaoks U: viimase plaadi tipphetk. Sticks on sõna otseses mõttes pala, mis koosneb õhust (või eetrist) ja selle kasutamisest. See on meediamuusika, sest selle väljendusvahendiks on meedium, praegusel juhul õhk – heli mõttes see meediumite meedium, milleta ei oleks midagi.