Ta kaotas kontrolli. Igaveseks
Rubriik «Aja auk»

Ian Curtis Sam Riley kehastatuna Anton Corbijni filmis «Control».

FOTO: Kuvatõmmis

18. mai 1980. Macclesfield, 77 Barton Street. Varastel hommikutundidel poob end koduses köögis pesunööri abil üles noor, 23-aastane mees. Ta oli enne telekast vaadanud Werner Herzogi kummastavat filmi «Stroszek» ja kuulanud muusikat. Plaadimasinas sahiseb nukralt Iggy Popi «The Idiot». Vaevalt aastase tütre isa oleks sama päeva hommikul pidanud sõitma USAsse. 19. mai hommikul avastab mehe surnukeha abikaasa Deborah. See endalt elu võtnud mees oli Joy Divisioni laulja Ian Curtis.

Oleme saanud üsna põhjaliku kirjelduse langetõvest ja depressioonist puretud mehe viimasest hetkest elusana ja esimestest hetkedest siit ilmast lahkununa. Kuid miks ikkagi tappis end ihaldatud kuulsuse hakul oleva bändi laulja, mis sai selline fataalne samm ette võetud?

Ühe põhjusena on välja pakutud Curtise pisut sassis olnud eraelu. Noorelt abiellunud paaril (Ian oli 19 ja Deborah 18) olid nüüd kooselus tekkinud esimesed tõsised mõrad. Pingeline ja esinemisi täis muusikuelu hakkas segama sulnist ja rahuliku abielu. Kindlasti ei mõjunud hästi Deborahʼ teadmine, et Ian suhtleb teise naisega, kelleks oli Belgia ajakirjanik Annik Honoré. Belglanna on küll ise rõhutanud, et tema ja Curtise suhe ei jõudnud platoonilisest kaugemale. Tavaolukorras oleks normaalne olnud kas asjad selgeks rääkida või lahutada.

Aga Ian Curtist rõhus palju rohkem langetõbi ehk epilepsia – tihti ekslikult vaimuhaiguseks peetav tõsine närvihaigus. Mis, tõsi küll, kurnab lõpuks ka vaimselt ja tingib depressiooni. Ka tema esimene tõsine epilepsiahoog on täpselt dateeritud – 27. detsember 1978 kojusõidul ühest Londonis toimunud kontserdilt. Pärast seda läks tee kaheks.

Ühelt poolt edukas debüütplaat «Unknown Pleasures» (1979), mida müüdi kohe 10 000 eksemplari ja millele said osaks kriitikute vaimustusavaldused, teiselt poolt Iani üha halvenev tervis.

Kaudselt sai Joy Divisioni üha suurenev tuntus Iani tervisele saatuslikuks. Epilepsia on haigus, mille ravi edukus sõltub kindlasti distsipliinist, rahust ja puhkusest. Aga neid tingimusi polnud lauljal kahjuks kusagilt võtta. Kurnav Euroopa turnee ja kontserdid Inglismaal tapsid tervist. Ian Curtisel tekkisid langetõvehood ka esinemiste ajal. Muidugi spekuleeritakse tänase päevani, kas Curtis neid mitte meelega ei tekitanud.

Igatahes oli mees väsinud ja soovis puhata. Ilmselgelt oli appikarjeks langetõveravimiga üledoseerimine 7. aprillil. Aga ees ootas USA-turnee, see briti muusikute Tõotatud Maa. Joy Divisioni ja Ian Curtise viimaseks kontserdiks jäi 2. mail 1980 Birminghami ülikooli High Hallis toimunud esinemine. Ka see sai dokumenteeritud plaadi «Still» näol. Seal kõlas lavalt ainukest korda Iani viimane lindistus «Ceremony» ja viimane lugu, mille ta esitas, oli üldse üks bändi esimesi lugusid – hüsteeriline karje «Digital». «Day-in, day-out». Paar nädalat hiljem võitis juba surm.

Ian Curtis, tavaelus pigem huumoriküllane poisu, oli oma loomingus surmtõsine. Epilepsiavaevad avaldusid näiteks laulus «Sheʼs Lost Control», kus jutustaja edastab kogemust, kuidas ta nägi ühe noore tüdruku langetõvehoogu. Curtise hääl oli hauataguselt sügav bass, pisut kiretu, parajalt isoleeritud ning kohati kurnatult tundetu. Surnud hing. Isolatsioon. Varjudemäng.

Tagasi üles