/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2015/05/22/4094769t1hb80b.png)
Faith No More
Sol Invictus
Reclamation Recordings
Hinne: 4
Ei roosteta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta oli siis 1993. Viimane aasta, kui Rock Summer midagi tähendas. Koidu ajal veeresime mööda ühest Tallinna hamburgeriputkast. Selle ees seisis eelmisel õhtul lauluväljakul väga vinge kontserdi andnud San Francisco legendaarsete friik-metallistide pundi Faith No More kidramees Jim Martin ise, tumedad päikeseprillid ninal, juuksed turris ja habe meretuules puhevil. Lahe pilt oli!
Samal aastal lahkus Martin pundist ja vahepeal võrdlemisi sihitult rapsinud bänd ise läks ka mõned aastad hiljem laiali. 2009 tulid natuke kokku, 2014 päriselt ja käisid nüüd välja esimese kauamängiva pärast pikka, väga pikka pausi. «Sol Invictus» sai vaimustuses metalžurnaalilt Kerrang! pikemata maksimumpunktid, vanad fännid tervitasid ka soojalt. Faith No More sillutas omal ajal teed Nirvanale ja tema mõjutusi on kuulda kus iganes, kasvõi staadionibändis Muse. Aga nad pole pelgalt nimi ajaloost.
Mike Pattoni vokaal on jätkuvalt kandev ja karune, mörisev, kus vaja, bänd rokib ka dramaatiliselt, teravalt ja jõuliselt. Ei mingit «Easyt»! 18 aasta jooksul on maailmas mõistagi nii mõndagi muutunud, Faith No More suhtub kõigesse sellesse neile omasel sarkastilisel moel.