Põrgupõhja vana pagan Jon Spencer

Jon Spencer Blues Explosion- Freedom Tower: No Wave Dance Party

FOTO: Kuvatõmmis

The Jon Spencer Blues Explosion

Freedom Tower: No Wave Dance Party

Mom plus Pop Music

Hinne: 3

VH1 programm «That Metal Show» tõi tänavu ühes saates välja toreda riistapuu nimega theremin ja sellega seoses meenus mulle, et suur thereminʼi propageerija oli Jon Spencer. Joni vanu lugusid üles otsides selgus, et tema New Yorgi trio Blues Explosion on tagasi, «back in the New York groove», nagu laulis ansambel Hello.

Blues Explosioni plaatidest viitsisid ajakirjanikud lõpuks kirjutada veel ainult seetõttu, et saaks kasutada sõnu Pussy Galore (Spenceri bänd 80ndatest), kuid Daniel Craigi tulekuga läksid Bondi-filmid heaks ja ajakirjanikud said need sõnad suurema rõõmuga sisse libistada filmiarvustustesse. Blues Explosioni arvustuse saaks valmis kirjutada plaati kuulamata, oldi arvamusel. «JSBX kõlab, nagu Jerry Lee Lewis üritaks bluusi laulda,» algasid need imaginaarsed arvustused tavaliselt. (Jerry Lee vahetus erinevatel ajakirjanikel erinevate rokipioneeridega.) «Nagu The Cramps, nii ka Blues Explosion ajab oma loomarokki, ja kuna The Crampsi enam ei ole, viib Blues Explosion teatepulka edasi,» oli ka alati nendesse kirjatükkidesse juba ette valmis kirjutatud.

Uue plaadi nime järgi võis karta, et bänd teeb nüüd tantsumuusikat, ja kitarrideta Blues Explosion oleks sama veider kui peapaelata LeBron James. Tantsumuusika tähendabaga  Spenceri jaoks lihtsalt seda, et plaat kõlab puhtamalt kui nende omaaegsed soppa pritsivate veokitena tundunud albumid (rääkimata PGst, mis tekitas mulje, nagu oleks stuudioks ümber nimetatud garaaž salvestamise ajal pilbasteks pekstud).

Ei teagi, on nad siis endiselt amatöörid või nüüd juba profid. Amatöörid teatavasti ehitasid Noa laeva, profid aga Titanicu. Uue plaadi lood kolme minuti piiri endiselt ei ületa. «Wax Dummy» valab dada-rea «drop the bomb on the White House too» üle salsakastmega, «Born Bad» on närvis nagu nurkaaetud nunn ja «White Jesus» sammub läbi tipptunni, ilma et nahktagi seljas leemendaks. «Crossroad Hop» poeeti teis ei ärata, võitleja aga küll.

Theremin oli selles mõttes vahva, et pilli pani liikuma selle ümber tantsimine. Vehkisid omaette, no wave bändide tõmblevas rütmis, see hoidis heas vormis ja nägid veel 50-selt välja nagu 20.

Märt Milter

Tagasi üles