Prantslased on(gi) filmirahvas nr 1?!

Emmanuelle Bercot (vasakul) rõõmustab koos režissöör Maïwenniga parima naisnäitleja preemia üle. Foto: AFP

Tänavune Cannes’i filmifestival avati prantsuse naislavastaja Emmanuelle Bercot’ filmiga. Ja avafilmi autoril oli suure kinoteatri Lumiére lavale asja veel teistki korda, nüüd juba vastu võtma üht parima naisnäitleja preemiat rolli eest oma loomingulise kaasteelise Maïwenni filmis «Mon roi» (pealkirja ei saa tõlkida «Minu kuningas», sest fraas on hoopis inspireeritud jabura prantsuse armastuslaulukese sõnadest).

Ameerika filmiloojate Ethan ja Joel Coeni valitsetud kohtunike kogu jagas naisnäitleja preemia kaheks: üks läks lombi taha, teine jäi filmikunsti sünnimaale, mis sest et Todd Haynesi film «Carol» on just kahe naise suhtest ning auhinna saanud Rooney Mara kõrval teeb seal tõelise hiilgerolli Cate Blanchett.

Oleks võinud vabalt anda võrdväärse naisrolli preemia ju ühele filmile. Vahest oligi tegemist võllanaljaga, väikese vimkaga heas seltskonnas, et näitlejate taseme võrdväärsust niimoodi toonitati. Suuri naisrolle oligi selle aasta võistluskavas muide vähe. «Reglement võimaldab anda ainult ühe ex aequo preemia,» põhjendas Ethan Coen auhinnatseremooniajärgsel pressiistungil. Nagu see lause midagi seletaks.

Prantslased tõid seekord Cannes’i võistlustulest välja terve korvitäie kastaneid. Seda võis oletada mitme filmi põhjal varemgi – ikkagi vennaste Lumiére’ide kinoetenduste 120. aasta. Et Palmioksi prantslastele tuleb, selle kohta tehti viimased ennustused juba lõputseremoonia punase vaiba otseülekande põhjal: paleeväravas nähtud kolme Prantsuse filmi tegijad andsid kindla märgi, et neil on olnud üks väga tõsine põhjus siia tagasi tulla.

Pildikesi argielust

Seekordses Cannes’i põhikavas oli üsna silmatorkavalt fookuses miski, mida võiks lihtsustades nimetada argielu reaalsuseks, hingeelu äripäevaks, koos sellest reaalsusest võrsuvate lugude ja suhtekujunditega. Üksildus, kasvamistraagika, kroonilised haigused, tundmuste väsimine või ahtumine, sotsiaalne hüljatus ehk tööpuudus jms. Lühidalt: tänapäeva elu ekraanil, või kuidas seda veel poeetilisemalt ütelda saakski.

Juba Emmanuelle Bercot’ avafilm pani paika tänavuse võistluskava kammertooni: näidatavad filmid on nüüdisaegse maailma probleemidega vahenditus dialoogis. Mis ei tähenda, et võistluskavas oleksid puudunud alati Cannes’ile omased komöödiad, ekraniseeringud, kostümeeritud muinasjutud, flirt ulmemaailmaga.

Parima meesnäitleja auhind läks samuti prantslasele, Vincent Lindonile Stéphane Brizé filmis «Inimese mõõt». Keskmise põlvkonna filmisõbrad küllap mäletavad sama mehe karmivõitu politseiinspektoreid, sedapuhku mängib Lindon töötuks jäänud tõstukijuhti, kellele viimaks naeratab õnn ja ta saab ametisse supermarketi turvameeskonda.

Mees, kes on eluaeg oma peret toitnud tubli tööga mingite materiaalsete objektide, esemete ühest kohast teise tõstmisega, peab ühtäkki hakkama sekkuma teiste inimeste hingeellu ja otsustama, kas anda poest pisiasja näpanud inimene politsei kätte või piirduda hoiatusega ning võetu eest tasu sissenõudmisega.

Ühesõnaga, inimese ees seisavad järsku moraalsed küsimused: kas anda korravalvuritele üle kolleegist kassapidaja, kes samas poes sooduskuponge kõrvale tõstab ja videovalvurile vahele jääb.

Võiks öelda, see on prantsuse nüüdisaegne realism ja harilikult on küll sellised filmid olnud «Vaatenurga» programmis, nüüd aga hoopis võistluskavas. Peab tunnistama, et film on tehtud prantslasliku delikaatsusega (mis see küll on?!) ja veenva psühholoogilise detailitäpsusega. Saab küll teha head lugu ka lihtsas kaubamajas, kui oskad lugu näha ja jutustada.

Holokaustist palgamõrvariteni

Ungarlane László Nemes sai oma debüüdiga «Sauli poeg» igati teenitult grand prix’ (loe lähemalt 18. mai Postimehest). Olgu vaid lisatud, et see koonduslaagrieksperiment oli üles filmitud 35-millimeetrisele filmilindile, üks väheseid teoseid, mille tegijad veel n-ö kiviaegset tehnikat kasutasid.

Žürii eripreemia saanud kreeklasest lavastaja Yorgos Lanthimose «Homaar» on negatiivne utoopia ühiskonnast, kus liiga kaua üksikult elavad inimesed saadetakse parandusasutusse. Seal peavad nad vastavalt raviasutuse reglemendile endale elukaaslase otsima, muidu nad muudetakse loomadeks.

Pole raske aimata, et leidub ka neid, kes etteantud mängureeglite vastu sõdivad ja paranduskohast metsa põgenevad, kus nende tee ristub loomadega, kes on endised üksildased inimesed. Nukker absurd, paiguti naljakas, aga sellesama loo oleks kadunud vanameister Alain Resnais teostanud palju vaimukamalt.

Parima lavastaja tiitel läks hiina režissöörile Hou Hsiao-hsienile ajastufilmi «Palgamõrvar» eest. Ligemale kümme aastat viimistletud filigraanne audiovisuaalteos viib vaataja millenniumi võrra ajas tagasi, ja sealgi võitlevad omavahel sama kirglikud tegelased nagu pool tuhat aastat hiljem Shakespeare’i teatritükkides. Muide, Justin Kurzeli lavastajakäe alt tulnud verivärske «Macbeth» oli Cannes’is ekraanil päev enne festivali lõpetamist.

Prantsusmaa-Itaalia 3:0

Itaalia film paistab pärast pikemat kriisi olevat kenakesel tõusuteel. Cannes’i võistlustulle oli valitud isegi kolme meistri teosed: Nanni Moretti «Minu ema», Matteo Garrone «Lugude lugu» ja Paolo Sorrentino «Noorus». Kõik tüsedad saavutused. Kuid ei mingit halastust kohtunike kogult.

Kuldse Palmioksa viis see-eest koju prantslane Jacques Audiard, kellele tänavune oli juba neljas esinemine selle festivali konkursikavas. 2009. aastal võitis ta Eestiski linastunud filmiga «Prohvet» žürii grand prix’.

Peagi ka Eesti kinolevisse jõudev «Dheepan» on film nn Tamili Tiigrist Dheepanist, kes põgeneb Sri Lanka kodusõja eest Euroopasse, lootes alustada uut, õiglast ja vägivallata elu. Vahetades Pariisis pidevalt töökohti, kogeb ta ebaõiglust ja vägivalda, mis ei lase temas uinuda sõjameheinstinktidel, millest ta oli lootnud vabaks saada. Sri Lanka pagulasi mängivad «Dheepanis» mittenäitlejad.

Suurmeistridki puhkavad. Näiteks Gus van Sant, kelle filmid on alati olnud Cannes’is teretulnud, oli seekord võistluskavasse andnud üsnagi väheütleva (melo)draama «Puude meri». 

Vahetevahel on huvitav vaadata sedagi, kuidas suur talent eksib. Igal juhul on vanakene cinématographe oma 120. elu- ja tegevusaastal täies vungis ja elujõus.

KAST

Cannes’i festivali auhindu

Kuldne Palmioks: «Dheepan», rež Jacques Audiard (Prantsusmaa)

Žürii grand prix: «Sauli poeg», rež László Nemes (Ungari)

Žürii eripreemia: «Homaar», rež Yorgos Lanthimos (Kreeka)

Parim režissöör: Hou Hsiao-hsien, «Palgamõrvar» (Hiina)

Parim naisnäitleja: ex aequo Rooney Mara (Todd Haynesi filmis «Carol», USA) ja Emmanuelle Bercot (Maïwenni filmis «Mon roi», Prantsusmaa)

Parim meesnäitleja: Vincent Lindon (Stéphane Brizé filmis «Inimese mõõt», Prantsusmaa)