Helen Oyeyemi muinasjutte lastele lugeda ei maksa

Helen Oyeyemi

FOTO: Piotr Cieplak

Pärast selle raamatu lugemist on isegi omaenda kodus kõhe olla.

Verinoorelt kirjanduslikku tähelendu alustanud Helen Oyeyemi ühendab oma loomingus erinevaid kultuure ning kirjandusžanre. Tema muinasjutte lastele lugeda ei maksa.

Helen Olajumoke Oyeyemi sündis 1984. aastal Nigeerias ja kolis 4-aastaselt Londonisse. Kirjandusse tuli Oyeyemi imelapsena, kes keskkooli lõpueksamiteks õppimise asemel 17-aastaselt raamatu kirjutas, 18-aastaseks saamise päeval oma esimesele lepingule alla kirjutas ja samal päeval ka Cambridge’i sisse sai. Vaesest immigrantide perekonnast pärit tüdruk õppis ülikoolis õigusteadust, aidates samal ajal vanematel pere eest hoolitseda.

Oyeyemi esikromaan «Icarus Girl» (2005) ei ole mingi naljategu. See jutustab loo 8-aastasest Jessamy Harrisonist, kellel on raskusi koolis eakaaslaste hulka sobitumisega. Ta on teistsugune ja sinna ei ole midagi teha. Poolenisti nigeerlane, on tal küll igati mõistlikud ja toredad vanemad, aga nemadki ei oska tüdruku ahistuse vastu midagi ette võtta. Alati on midagi puudu. Muutuse toob reis Nigeeriasse, kus Jess tunneb end kui kala vees. Seal, vanaisa hoovil asuvas tühjas majas kohtub ta TillyTillyga, kes suudab liikuda üle aja ja ruumi, ja kellest saab Jessi uus parim sõber. Kõik muutub. Jess muutub ja maailm tema ümber muutub. Kui muutused tulevad kaasa tüdrukuga, kes lõhnab kergelt huumuse järele ning suudab läbi põranda lennata, ei saagi miski samaks jääda. Romaan keerleb tihedalt ümber kaksikute ja teisikute teema ning läheneb sellele viimaks Nigeeria moodi. Kes on TillyTilly, kust ta tuleb ja mida ta tahab? «Icarus Girl» on väga karm lugemine, tõeliselt kaasahaarav lugu ja erakordselt hästi kirjutatud.

Kirjanik ise on rääkinud, et lapsepõlves raamatuid lugedes ei tundnud ta end nendes ära. Raamatutes tema hõimu Joruba inimesi ei olnud. See andis võõrandumise tundele ainult tuld juurde, depressioon aina kasvas, 15-aastaselt võttis ta üledoosi, millest kosumine kestis mitu kuud. Need kuud Oyeyemi aina luges ja luges ja luges. Ja siis hakkas kirjutama.

Kinnisidee: hullus

Nüüdseks on romaane kogunenud viis ja näidendeid kaks. Kirjanik tunnistab isegi, et tema lood põhinevad muinasjuttudel. Ja ikka neil päris muinaslugudel, mitte sätendavate kaantega roosaks ja pehmeks kirjutatud lugudel. Ikka sellistel, kus Lumivalgekese ema jalad tulistesse raudkingadesse pannakse. Tema teine romaan «The Opposite House» (2007) põhineb kuuba mütoloogial, kolmas, «White is for Whitching» (2009), on Edgar Allan Poe vääriline õuduslugu, mis paneb judinad mööda selga jooksma ka päise päeva ajal. See on lugu söömishäirega tüdrukust ja ksenofoobsest majast. Hullus on Oyeyemi jaoks omamoodi kinnisidee, tema raamatutes on alati märgid mingist meelehäirest. Pärast selle raamatu lugemist on isegi omaenda kodus kõhe olla.

Neljas romaan ongi seesama «Mister Fox» (2011), mis nüüd eesti keeleski olemas, ja viies on möödunud aastal ilmunud «Boy, Snow, Bird», kus Lumivalgekese lugu ootamatud pöörded peale võtab. Tõeliselt meisterlik käsitlus.

«Mister Fox» (tlk Riina Jesmin) on Sinihabeme lugu. Mitte üks, vaid palju Sinihabeme lugusid samade kaante vahel. Lugu, mis paneb mõtlema kirjutamise ja kirjaniku suhtele – kui palju autor omaenda väljamõeldud tegelast valitseda suudab? Oyeyemi ise ütleb, et alles siis läheb tõeline kirjutamine lahti, kui tema väljamõeldud tegelased talle enam ei kuuletu ja oma elu elama hakkavad, just nõnda läheb ka selles raamatus. On üks kuulus Ameerika kirjanik St John Fox, tema abikaasa Daphne ja muusa, imeilus väljamõeldud inglise neiu Mary Foxe, kes ühel heal päeval kirjanikuhärra kabinetti astub ja teda sarimõrvarluses süüdistab. Kuna kirjanikuhärra Fox annab kõigile oma kangelannadele väga julma lõpu. Järgneb terve rida omavahel kergelt seotud lugusid, kus kohtuvad St John ja Mary, ja mõnikord ilmub hetkeks pildile isegi Daphne. Juhul kui ta elus juhtub olema. Mida ei tule ette tihti.

Omal moel on «Mister Fox» ka romaan novellides, mida ühendab Sinihabeme motiiv. Aeg-ajalt on see muidugi nii sügavale ära peidetud, et leidmiseks tuleb kõvasti vaeva näha. Oyeyemi on siingi toiminud kultuuride ühendajana – ta on Lääne muinaslugudest tuttava tegelase pannud tegutsema teistes keskkondades, olgu selleks Egiptus või sõjast laastatud islamiriik. Ja ehkki pealispind on erinev, on nende lugude sügavam sisu üks.

Helen Oyeyemi 29. mail kl 17.00 Kirjanike Maja musta laega saalis

Tagasi üles