HeadRead näitab soome kirjanduse eri põlvkondi

Heidi Köngäs Foto: Anneli Salo (Wikipedia)

Heidi Köngäs ja Tommi Kinnunen on täiesti erinevad autorid, kes esindavad tänapäeva soome kirjanduse erinevaid põlvkondi. Ometi ühendab neid teema valik – ajalugu. 

Tommi Kinnunen on sündinud aastal 1973, Heidi Köngäs 1954. Ometi käsitlevad mõlemad Soome ajalugu, aga ka ajalugu üldse, eriti lähiajalugu. Ajaloo käsitlemist on viimaste aegade Soome kirjanduses palju märgata ning see teeb Soome proosa põnevaks. Kirjanik käsitleb, tõlgendab sündmusi, vahel tervet pikka perioodi ja mõne raamatu peategelaseks on ajalooline isik, kelle autor lugejale «lahti kirjutab». Tähelepanuväärne on, et kirjanik lubab endale küll fantaasialendu, väljamõtlemise rõõmu, kuid kõik jääb siiski enam-vähem «ajaloolise tõe» piiridesse. Ja lugeja saab rikkamaks kui mitteilukirjandusliku ajalookäsitluse puhul, mida, olgu öeldud, ilmub Soomes praegu üsna palju.

Tommi Kinnuse esikteos «Neljäntienristeys» (WSOY), ilmus Soomes 2014. aasta veebruaris. Meie Varrak avaldas selle mõned nädalad tagasi pealkirjaga «Nelja tee rist» (tlk Jan Kaus). Heidi Köngase «Dora, Dora» (Otava) ilmus 2012, samanimelisena eesti keeles tänavu Varrakult (tlk Piret Saluri). «Nelja tee rist» on ühe suguvõsa mitme põlvkonna lugu, mis mäletab häid ja halbu aegu. «Dora, Dora» sündmused leiavad aset 1943. aasta detsembris, jõulude aegu Soomes Lapimaal. Raamatu peategelane on Kolmanda Reichi relvastusminister Albert Speer.

Foto: Anneli Salo (Wikipedia)

Heidi Köngäs kirjutab ausalt  sõjaajaloost

Romaani autor Köngas meenutab, et «Dora, Dora» idee tekkis siis, kui ta nägi Saksamaal ühes raamatukogus vana fotot. Sellel pidil istub Saksa relvastusminister, aga ka ülemarhitekt ja Hitleri lähikondne Albert Speer pimeduses (oli kaamose aeg) Lapimaal lõkke ääres. Tema näolt võib välja lugeda lähenevat hukatust. Selgus, et Speer oli 1943. aasta jõulude aegu tõepoolest Lapimaal käinud, kus teda saatis väike kaaskond. Sihtpunktiks oli Jäämere ääres Petsamos paiknev Saksamaa kõige põhjapoolsem sõjaväebaas. Ühtaegu tahtis Speer kontrollida sõjategevusele elutähtsate niklikaevanduste olukorda.

Romaanis kuuluvad kaaskonda Speeri sekretär Annemarie Kempf, noor soomlasest tõlk Eero ja sõdurite meelelahutajateks kaubeldud sakslastest mustkunstnik ja viiulimängija. Kaks viimast olidki kaasas, neid ei mõelnud autor välja.

Speeri vaevab hingehäda. Ta on olnud varem Hitleri soosik ja sündmuste keskpunktis. Nüüd on midagi juhtunud, side Hitleriga on katkenud ja Speer tahab näidata, et on endiselt Saksamaale jäägitult ustav, hoolimata tõigast, et Saksamaa häving tundub möödapääsmatu.

Reis on ränk. Sakslased ei suuda taluda pimedat inimtühjust ja verdtarretavat külma. Äärmuslikes oludes toimub üllatavaid kohtumisi ja sõja tõelisus avab paljude silmad. Speerile on aga reis esimeseks sammuks tema enese süngesse sisemusse. Kaamose pimedus on autori silmis ka pimeduse süda.

«Dora, Dora» on jutustus võimust, sõja meeletusest, natside kuritegudest (vangilaagrite kirjeldused, Berliin, juutide tagakiusamine) ja ühtaegu sellest, kuidas suure vägivallamasinavärgi osaks saanud inimene võib olla pime nägema, mis toimub tegelikult. Niisamuti on raamatus tükike Soome ja Saksamaa (ja ka meie, Eesti) ühist ajalugu ning natuke vastust küsimusele, miks kujunes Teise maailmasõja käik selliseks. «Dora, Dora» on ajaloo suhtes aus raamat ja kohati lausa ränk lugeda.

«Dora, Dora» on Köngäse viies romaan. Raamat kuulus ka Soome suurima kirjandusauhinna Finlandia eelvalikusse, mis on märkimisväärne tunnustus. Peatselt ilmub Köngäselt uus romaan «Hertta», mille peategelaseks on jälle ajalooline isik: Soome kommunistliku liikumise tuntumaid naisi Hertta Kuusinen. Köngäs tegutseb ka telerežissööri ja produtsendina. Nii linastub «Hertta» ainetel aasta lõpus mitmeosaline telefilm.

«Dora, Dora» on ajaloo suhtes aus raamat ja kohati on seda lausa ränk lugeda. Heidi Köngäs laupäeval, 30. mail kl 15.00 Kirjanike Maja musta laega saalis.

Foto: Kristian Tervo

Kirjanduslik komeet Kinnunen

«Neljäntienristeys» on Tommi Kinnuse esimene romaan, varem oli ta kirjutanud mõningaid lavatekste. Kinnunen on pärit Kuusamost, praegu elab ülikoolilinnas Turus ning õpetab koolis lastele soome keelt ja kirjandust. Romaan sündis kuidagi kogemata. Kinnunen kasvas peres, kus elas veel suulise pärimuse traditsioon. Poisikesele jutustati lugusid, suguvõsa saagat. Vanaema võttis lapse käekõrvale ja viis vaatama kohti, mis olid Tommi lähedastele ühel või teisel viisil tähtsad. Lood jäid lapsele meelde ja aastakümneid hiljem hakkas ta neid kirja panema, lihtsalt niisama. Kirjaniku sõber Joni Pyysalo sattus korjunud tekste lugema, võttis need kaenlasse ja viis WSOY kirjastusse. Kogenud kirjastaja tundis uue ande kohe ära ja helistas Kinnusele, kes alguses arvas, et temaga tehakse rumalat nalja.

Õige varsti pärast raamatu ilmumist avaldas Soome autoriteetsemaid kirjanduskriitikuid Antti Majander ajalehes «Helsingin Sanomat» üllatavalt kiitva arvustuse, kinnitades, et nii häid esikteoseid ilmub kaks-kolm kümne aasta jooksul. Alguses oli kirjandusüldsus tõrges uskuma, kuid tänaseks on raamatut saatnud uskumatu menu. Seda on ostetud kümneid tuhandeid eksemplare, raamatukogudes tekkisid lugejate järjekorrad, tõlkeõigused on müüdud 14 keelde.

Nelja tee rist on koht väikeses asulas Põhja-Soomes. Ka selle romaani «äratajaks» sai foto, õieti paar 1950. aastate fotot autori perekonnaarhiivist. Kirjaniku vanaisa oli fotograaf. Romaan hõlmab sadakond aastat Soome ja soomlaste käekäiku, tegevuse «tugipunkt» on seesama asula. Peategelasi on õieti mitu: juba 19. sajandi lõpust vanaema Maria, ametilt ämmaemand, iseseisev ja kange ütlemisega naine. Maria tütar Lahja on «lapsega tüdruk», nagu oli ka Maria. Lahjagi saab häbist üle ja õpib fotograafiks, mis 20. sajandi alguses ei ole naisterahva puhul sugugi enesestmõistetav. Ka mehe, kuldsete kätega Onni, valib ta oma tahtmist mööda.

Saja aastaga juhtub palju. Inimesed sünnivad ja surevad. Lapi sõda jõuab ka Maria kodukülla. On minek sõjapakku ja tagasitulek maani maha põletatud asulasse, kuid ahervaremetes kodud ehitatakse uuesti üles. Inimsuhted on aga sassis ja nii jääbki. Tõepoolest, majad on peagi uuesti püsti ja see on autorile oluline. Raamatu tiitellehel seisab pühendus: «Majale, mille tubades elab palju lugusid».

Tunnustus jahmatas

Romaan «Neljäntienristeys» pälvis tunnustuse, olles mullu sügisel Finlandia auhinna eelvalikus. Kinnunen sai ka tänavuse «Aitäh raamatu eest» (Kiitos kirjasta) medali ja «Neljäntienristeys» nimetati Suure žurnalistipreemia 2015 «Aasta raamatuks» (Vuoden kirja).

Kinnunen kinnitab, et raamatu menu kohta ei oska tema midagi öelda. Ta on tänini asjade  käigust natuke jahmunud. Tema arvates võib põhjus olla selles, et ta on oma raamatus andnud võimaluse neile, kes ei ole tänini sõna saanud, kellest on vaikitud või mööda mindud. Võimalik, aga ikkagi on uskumatu saavutus saada Soome romaan korraga neljateistkümnesse keelde tõlgitud. Sofi Oksase jätaksin praegu kõrvale. Sofi ja tema kirjastaja turundusvõimekus ning sõnum maailmale on sootuks teine asi.

Kinnunen lisab natuke kobamisi, et «päris» kirjanikuks ei julge ta end siiski veel pidada. Kuid kirjaniku tunne olevat vahel küll. Vabakutselise konarlikku teed esialgu siiski ei kaalu, talle meeldib õpetajatöö ja ta tahab olla range õpetaja.

Kinnunen kirjutab juba uut teost, mis peaks olema «Nelja tee risti» jätk, raamatu peategelane on «Nelja tee risti» pime Helena. Autor tahab teada, mis Helenast edasi sai.

Kogenud kirjastaja tundis uue ande kohe ära ja helistas Tommi Kinnusele. Tommi arvas, et temaga tehakse rumalat nalja. Tommi Kinnunen pühapäeval, 31. mail kl 16.00 Kirjanike Maja musta laega saalis.