Kriminaalne teadus

Tummad tunnistajad. Kriminalistika ajalugu

FOTO: Raamat

On asju, mida krimisõpradele seriaalides tavaliselt ei näidata. Nimelt: kuidas teaduse ja tehnika areng on kangelasuurijatele appi tulnud.

Tellijale

Tõepoolest, leiutiste maailma imbumist ootamatutesse eluvaldkondadesse illustreerib kujukalt kriminoloogia omamoodi võikavõitu, ent värvikas ajalugu. Krimkad on kogunud enesele palju sõpru, nagu näiteks BBC seriaalid vähem ja rohkem tuntud politseiuurijatest ja detektiividest. Kuid napilt on filmides rõhutatud teaduse ja leiutiste maailma suurt osa kurjategija leidmise põnevaks aetud rajal. Olgu siis siinkohal pildi värvimiseks ja krimkade auks toodud mõned jooned kriminoloogia arengust «hallide ajurakkude» maailmast rakendusteaduse kirevale õuele. Kes ei malda üht seriaaliosa vahele jätta, selle tarbeks on võtta briti endise politseiohvitseri ja seriaaliautori Nigel McCrery suurepärane ülevaade kriminalistika teadusajaloost «Tummad tunnistajad» . McCrery on kirjutanud meilegi ETVst tuntud seriaalid «Uued trikid» ja «Ihult ja hingelt» ning rahastanud tsaar Nikolai II perekonna jäänuste identifitseerimise. Nii et teda võib usaldada.

McGrery kirjutab, kuidas esmalt hakkas prantsuse teadlane Alphonse Bertillon uurima matemaatilist statistikat ning avaldas 1835. aastal raamatu «Uurimus inimesest ja tema vaimuannete arenemisest», püüdes mõista, miks inimesed käituvad, nagu nad käituvad. Uurinud ka antropomeetriat, hakkas ta välja töötama isiku tuvastamise süsteemi, mille edasiarendust tunneme tänapäeval fotorobotina. Süsteem toimis ning ta lahendas nii mõnegi kõmulise kuritöö.

Tagasi üles