Kultuurisoovitused

Underi sonettide renessanss: viiskümmend lemmikut ühes raamatus

Marie Under

FOTO: kirjandusmuuseum

Uus Marie Underi «Sonettide» väljaanne sisaldab 50 eesti luuletaja uusversioone Underi originaalsonettidest. Mõlemal juhul on tegu väga avameelsete tekstidega.

Eesti luule klassik Marie Under (1883–1980) avaldas oma esikkogu «Sonetid» 1917. aastal. 98 aastat hiljem otsustasid luuletajad Hasso Krull ja Carolina Pihelgas anda välja «Sonettide» uusversiooni, kuhu kaasati suur osa tänapäeval kõnekaid luuletajaid. Igaüks neist on kirjutanud uuesti ühe «Sonettide» luuletuse, kokku leiab raamatust viiekümne luuletaja Underist inspireeritud tekstid.

Kahtlusteta võib öelda, et «Sonettide» uusversiooni esitlemine kirjandusfestivalil HeadRead on üks värvikamaid selle aasta kodumaise kirjanduselu sündmusi. Võimsa kirjandusteo(se) tähistamine leiab aset Kirjanike Maja musta laega saalis reedel, 29. mail kell 20.30. Õhtu esinejaskond haarab endasse praeguse luule erinevad tahud, tonaalsused, värvid ja põlvkonnad, kuna oma versioonid Underi sonettidest esitavad Doris Kareva, fs, Helena Läks, Karl Martin Sinijärv, Katrin Väli, Kaur Riismaa, Kristiina Ehin, Kristina Viin, Maarja Kangro, Maarja Pärtna, Mathura, Peeter Sauter, Vahur Afanasjev ja Kelly Turk. Marie Underi originaale esitab näitleja Eva Klemets.

Jan Kaus leidis hea põhjuse esitada Hasso Krullile ja Carolina Pihelgasele paar küsimust.

Kuidas tekkis mõte koostada Marie Underi «Sonettide» uus ja ühtlasi kaasaegsem versioon?

«Underi «Sonetid» on üks modernse luule alguspunkte. Sonett on väga anonüümne, kulunud žanr, aga Under andis talle vormi, mis mõjus värskelt ja üllatas. Eesti keeles polnud seda varem tehtud, sonett ongi meil sestpeale olnud Underi nägu. Ajapikku «Sonettide» uudsus muidugi tuhmus, sest Underilt võeti väga palju üle ja arendati edasi. Sellepärast on teose erakordsust nüüd juba raske mõista. Mis neis pildikestes nii tavatut on? Ainus võimalus seda uuesti leida oli kirjutada kõik luuletused uuesti, tõlkida Underi teos tänapäeva eesti luule keelde.»

Milliseid jooni te selle unikaalse raamatu juures ise kõige olulisemaks peate?

«Lootsime, et Underi tekst puudub igat autorit isiklikult, sest neil sonettidel on võime hingesopist välja tuua midagi peidetut. Aga me ei teadnud, kas luuletajad vastavad samamoodi või püüavad oma meeleliigutust varjata. Kui raamat hakkas valmis saama, taipasime, et keegi polnud midagi varjanud! Uued tekstid on väga otsekohesed, tihti veel avameelsemad kui Underi luuletused. Muidugi on ka palju mängulist, vigurlikku, sest tänapäeva luules on võimalused avaramad. See torkab raamatut lehitsedes kiiresti silma. Ühesõnaga, luuletajad leidsid Underiga kontakti, ütlesid välja asju, mida Under öelda ei saanud, ja tegid trikke, mida poetess teha ei saanud.»

Ettevõtmises osalevate luuletajate panuse põhjal annab teha üldistusi praeguse luule jõujoontest?

«Viiskümmend luuletajat on päris suur seltskond. Tänapäeva luule jõujooned tulevad uues teoses tõesti nähtavale, siin on palju kontraste, lahknemisi, erinevaid lähtekohti. Kaht väga sarnast luuletust polegi, igaüks on isemoodi. Tegemist on justkui väikese antoloogiaga, kuigi neid tekste polnud varem olemas ja luuletajad ise ei saanud teiste kirjutatut enne raamatu ilmumist näha. Teost ette valmistades arvestasime kõigepealt, et kõrvuti ei satuks samalaadsed luuletajad. Tänu sellele tekibki teatav kaleidoskoobiefekt – igal leheküljel ilmuvad uued mustrid. Võiks öelda, et see kirevus ongi üldistus. Sada aastat tagasi poleks niisugust raamatut teha saanud, ta on väga 21. sajandi nägu.»

Kas olete nõus hinnanguga, et praegu valitseb eesti luules «kuldaeg»?

«See on hea reklaamlause «kuld­aeg ongi praegu», aga ta kõlab apokalüptiliselt. Tavaliselt paigutatakse kuldaeg müütilisse minevikku, siis võib loota, et see tuleb kunagi tagasi, kas või vähehaaval ja pikkamisi. Kui kuldaeg oleks praegu, siis elaksime hirmus, et see lõpeb peagi ega kordu võib-olla enam iial. Meie tsivilisatsioon ongi ohtlikus järgus, kliimamuutused tõotavad konfliktide laienemist, sest surve aina kasvab. Kas siis eesti luule läheb sama rada? Ehk võiks mõelda teisiti. Võib-olla oli kuldaeg 17. sajandil, või hoopis enne viikingiaega, sellest pole lihtsalt kirjalikke jälgi, sest tollal valitses meil suuline traditsioon. Aga siis võib ta ka uuesti tulla.»

Millised on teie lemmikud praeguses luules?

«Praeguses luules on tõesti tunda läheneva kuldaja hingust. See on nagu ennemuistse vihmametsa lõhn, kuidas saaks sellele vastu panna? Lemmikuid on palju, nende loetlemine läheks pikale. Muide, viiskümmend lemmikut ongi selles raamatus sees.»

Marie Underi «Sonetid» reedel, 29. mail kl 20.30 Kirjanike Maja musta laega saalis

Tagasi üles