Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengite 10. lennu viimane diplomilavastus on William Shakespeare´i «Romeo ja Julia». Mida õppisid noored 1597. aastal kirjutatud näidendi prooviperioodist?
Viimane õppetund - «Romeo ja Julia»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Romeo ja Julia» on teatavasti tragöödia kahest vaenutsevast perekonnast, kelle võsude vahel tärkab seninägematu armastus. Aga kui vaadata armastusele otsa praktilisema, romantikast puhastatud pilguga, siis mis see on?
Kas see, kui luban ühel öösel ühel rõdul ennast kellelegi, keda ma varem kohanudki pole? Või see, kui proovin oma lapsele kindlustada parimat võimalikku tulevikku? Või äkki see, kui ma oma sõbra tapmise eest kätte makstes mõistan omavoliliselt surma teise inimese? Kas kellelgi üldse on õigust nendele küsimustele mingisuguseidki vastuseid anda? Shakespeare'i tegelased kõnelevad eneseväljenduseks väga pikki ja värsistatud monolooge. Kui nad pooltki nendest tõdedest julgeks ausalt üksteisele öelda, jääks kogu tragöödia olemata. Nagu eluski, eks. Nagu päris elus.
Reedel, 29. mail esietendub Eesti Draamateatri väikses saalis Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengite 10. lennu viimane diplomilavastus, William Shakespeare´i «Romeo ja Julia», lavastajaks Ingomar Vihmar.
Lavastuse kavalehel vastavad noored näitlejad küsimusele, mida ma «Romeo ja Julia» lavastusprotsessis teada sain / õppisin / kogesin / enda jaoks sõnastasin?
Silver Kaljula (Romeo või Tybalt)
«Olen mõelnud, et armastus on sisetunne, mis paneb tegutsema ja suhtlema. Olgu selleks enesearmastus või armastus teiste vastu.
Esiteks, sarnaselt Ingomar Vihmariga olen mõelnud sellel prooviperioodil, et «Romeo ja Julia» näidend taandub armastusele või abi otsimisele läbi sügavamate tasandite meis endis. Teiseks jutustab minule Capulettide ja Montecchide lugu kahe hõimu «maskiballist», kus tegelased on kõnelemiseks endale aeg-ajalt maski võtnud. Nad kaitsevad oma ego. On see vaidlus ja võitlus vältimaks ausust ning siirast armastust enda sees?
Päevad pole vennad. On ka päevi, mil mõni inimene paneb mind ennast sitapeana tundma...»
Mihkel Kallaste (Benvolio)
«Minu usun, et iga materjali saab panna kõnetama ennast ja seeläbi publikut ja teisi. Ma olen väga tänulik Ingomarile, ta on suur inimene, kes usaldab ja usub teistesse. Maailma saab luua ilu, kui inimesed üksteist usaldavad. See protsess on mulle õpetanud, milline on lihtsuse võlu ja kuidas seda ka lavale tuua. See aeg on andnud nii palju jõudu ja ideid ja kõike. Ma olen ääretult tänulik kõigile, kellega koos me oleme seda rada kõndinud ja soovin, et meil kõigil oleks elus selliseid avardavaid kogemusi. Aitäh.»
Kaija M. Kalvet (Julia või sinjoora Montecchi)
«Kuid, publik, võtke teksti sisu ise
te tõlgendus saab toeks mult nõustumise
Kui teie oma õhtut võite meiega veel viita
ma võin te valikut vaid rõõmsalt kiita
Me proovisime mööda vaadata
sellest, mis on tava
ja kuulsat teksti oma elu
läbi näha kava
meil oli. Kõnetas me keel
ka teid, on mul küll hea meel
Üks paljuist võimalusist
meie lugu oli
kus looval, pooval Armastusel
kõige suurem voli.»
Märt Koik (Romeo või Tybalt)
««Romeo ja Julia» on õpetus sellest, et värske armastus lämmatab terve mõistuse. Lähedased võivad kannatada, elu võib ohus olla, aga see pole tähtis. Silmad vaatavad mujale. Tema poole. See on armastus.»
Birgit Landberg (Julia või sinjoora Montecchi)
«Inimesed ja inimtunded on ajaülesed. Samas – olen seda kogu aeg teadnud. «Romeo ja Julia» ei ole pelk tagasivaade ajaloos, vaid väga inimlik suhterägastik. Kui riisuda sellelt kogu traagika, siis ei ole see muud, kui hulk inimesi, kes püüavad eluga ja muutuvate olukordadega kohaneda, et lihtsalt õnnelikud olla. Võib-olla on see miski, mis mind paelub enim – ei ole halbu inimesi, vaid halvad kokkusattumused.»
Liina Leinberg (Julia amm või sinjoora Capuletti)
««Romeol ja Julial» pole minu jaoks olnud kunagi erilisemat tähendust, kui ükskõik millisel teisel Shakespeare'i näidendil. Kui ma kuulsin, et me seda tegema hakkame, olin ma üpris kindel, et kui iganes hästi me seda ka ei mängiks, on see siiski selline värssnäidend maailmaklassikast, mida on juba piisavalt palju tehtud. Ma polnud kindel, kas see kedagi kõnetaks. Aga ma lihtsalt ei võinud ette teada, milline inimene ja lavastaja on Ingomar. Ta on minu jaoks teatrit ja inimeseks olemist avanud nii mitmel nii imelisel moel. See pisut peljatud värss mõjub mulle praegu hoopis moodsalt ja värskendavalt ning see lugu on meist kõigist meile kõigile. Kogu prooviperiood on olnud lihtsalt puhas õnnistus. Varemalt ma uskusin, et näitlejad peavad teksti järgi kohanema, mõtlema end sinna, kus on see tekst, kuidas on see kirjutatud, oma tegelast ette kujutama ja siis oma kujutluspildiga ühte sulama. Praegu ma näen, et kui näitleja laseb etteantud teksti iseendast läbi, oma tegelast kõrvalt vaatamata, võib hoopis ilusamaid asju sündida. Ingomar on mind tohutult inspireerinud ja ta on lihtsalt võrratu lavastaja.»
Kristjan Lüüs (sinjoor Capuletti või Lorenzo)
«Skepsisest vanameistri teos tohutu tolmukorra alt miskipärast uuesti välja kaevata sai rõõm, nähes, et kui natuke vaeva näha ning kõdunenud ja pehkinud kohad maha raputada on Shakespeare siiski elus… ja kõnetab.»
Laura Niils (Julia amm või sinjoora Capuletti)
«Ma olen väga palju ennast igapäevaselt jälginud ja leidnud end tundmast või lausumast neid samu tundeid ning sõnu, mida meie tegelasedki. Isegi algselt väga jaburana tundunud sõnad on saanud loomulikeks ja inimlikeks.
Alles hiljuti sattusin ühte äärmiselt ebameeldivasse ja valusasse situatsiooni ning kogu selle vastikuse juures mõtlesin, aga mis siis, kui amm tunneb end Mercutio, Benvolio ja Romeo kõrval samamoodi, ning see tegi mulle omal veidral moel head meelt.
Sellest loost ja neist tegelastest olen ma leidnud palju rohkem armastust ja hirmu kui enne. Ebamugavus ja valu ja vastikus on ju ka armastusest tingitud.
Ma ise ei kujuta ette, et võiksin kedagi, keda ma vaid paar päeva tean, tõsimeeli armastada. Minu jaoks on armastus midagi, mis tekib pikema aja vältel. Armastus on siis, kui enam muudmoodi ei saa.»
Rauno Polman (Mercutio või Paris)
«Tundsin esimest korda täielikku kohalolu. Lõpuks mõistsin kaua kirjeldatut. Olin hetkes – tunnetades keskkonda ja enda ümber olevaid inimesi, märgates detaile sain vabaks oma mõtetest. Lakkasin sõltumast oma piiravast sisemaailmast ja lähtusin välisest. Esikohal polnud enam MINA, vaid maailma ilu. See oli üks samm õndsusele lähemale.»
Kaarel Targo (Lorenzo või Samson)
«Tänu Ingomar Vihmarile hakkasin uutmoodi tajuma sõna „ajatu». Ta rääkis proovide käigus sageli, kuidas «Romeo & Julia» konfliktid on ajatud ning tõi näiteid, kuidas selle näidendi sündmustik võiks aset leida ka tänapäeva maailmas tänapäeva inimeste vahel. Mul on tunne, et nüüd, prooviperioodi lõpus hakkan ma seda isegi uskuma. Tundub, et sel ongi päriselt põhjus, miks Shakespeare’i teoseid nimetatakse «ajatuks». Arvan, et selle uue tõdemuse taustal olen saanud selle teksti ja need tegelased endale lähedasemaks kui ühelgi varasemal lugemisel. Tahaks juba näha, kas see uus potentsiaal ka publiku ees realiseerub.»
Kristo Veinberg (Paris või Mercutio)
«Tunnistan ausalt: kui ma kuulsin, et meie viimaseks diplomilavastuseks saab «Romeo ja Julia», ei olnud ma just üleliia rõõmus. Shakespeare, klassika, kus on kohati naiivsed tegelased ning kogu see temaatika... no mida? Kuid prooviprotsessi jooksul olen ma hakanud seda kõike mõistma, armastama ning aru saanud ka olukorrast ja maailmast, kus tegelased eksisteerivad. Esmamulje on petlik! Ma olen tänulik lavastajale, tänu kellele mu arusaam teatrist on avardunud laiematesse sfääridesse ning tänu kellele olen ka iseennast paremini tundma õppinud.»