Palun andestage meile!

Stseen filmist "Kertu". Foto: promo

Narva taga, mõned kilomeetrid Eesti piirist eemal algab karuputke mets. Mürgised taimed kõrguvad uhkete skulptuuridena kõikjal. Venemaa on teistsugune. Hirmutav. Aga vaid seni, kuni astuda Peterburis bussist välja. Karuputke ja Putini Venemaa kõrval on veel olemas tavaliste inimeste maailm, linn, kus pirukaid müüv keskealine proua tunnistab, et hoidis Eurovisioonil Eesti laulule pöialt, vestlust pealt kuulnud daam aga nimetab Stig Rästat kenakeseks. Tallinn ja Eesti toovad venelaste näole naeratuse ja elustavad mälestuse vanalinnast ja Vana Tallinnast.

«Mul on nii kahju, et ma varem ei tulnud,» kõnetab mind prillidega, pisut õpetajaliku olekuga proua. Mitte seepärast, et ma olen eestlane või ajakirjanik – sellest ei tea ta midagi –, vaid ta tahab oma muljeid jagada. Mina lihtsalt sattusin temaga koos LENDOCi kinosaali uksest välja minema. «Ma teadsin küll, et näidatakse Eesti filme, aga millegipärast ei viitsinud tulla. Nüüd on mul nii kahju. Ma ei teadnud Eesti filmidest, ka «Kertust» midagi, lihtsalt istusin saali maha ja see film tõmbas mu endasse. See oli vapustav, väga oluline teema, suurepärased näitlejatööd, eriti kangelanna (Kertu – Ursula Ratasepp), kes oli nii õrn kui ka tugev – väga nüansirikas mäng,» jätkab naisterahvas jutustamist.

Küsimusele, kas ta ka homme tuleb kinno, vastab ta обязательно – «kindlasti». Kui ma teda pea tund aega hiljem soojas Peterburi öös, paar meetrit Maria teatrist eemal asuva LENDOCi maja ees teise naisterahvaga istumas ning suitsetamas näen, naeratab ta mulle ja lausub: «Me arutame siin filmi üle.»

Mõned nädalad tagasi tähistati Venemaal suurt võitu: 70 aasta möödumist II maailmasõja lõpust. Punalippudega ehitud uhkeid plakateid ja Georgi linte näeb linnas veel praegugi. Ootamatult loomulikuna mõjub see, kui pisut purjakil, aga sugugi mitte agressiivsed noored, tänavamuusiku esitatavate poplugude vahele hüüavad «Ros-si-ja! Ros-si-ja! Ros-si-ja!». Poplaule – ansambli Kino ja minule tundmatuid palu – laulavad nad sama suure sisemise põlemisega. See on see paljukirutud ja -kiidetud vene hing ja kirg.

21.–26. maini Peterburis toimunud Eesti filminädala (korraldajaks Eesti peakonsulaat Peterburis, Eesti saatkond Moskvas, Eesti kultuuriministeerium, kino LENDOC, filmiklubi Cinemafia ja telekanal Sankt-Peterburg) plaan näidata filme «1944» ja «Risttuules» mõjub «suure võidu» tähistamise taustal julgustükina, isegi teatava provokatsioonina. Tõsi, esimest filmi nägid vaid kutsutud külalised.

Eesti kultuuriesindaja Venemaal Dimitri Mironov tõdeb, et filmide näitamist ei pidanud nad kuskil kooskõlastama. Põhjus, miks Elmo Nüganeni «1944» said näha vaid kutsetega külalised, oli süütu – tegemist oli saatkonna vastuvõtuga ja kutsututele (kultuuriinimesed, ajakirjanikud, filmitegelased jt) tuli garanteerida istekoht. Vastuvõtt oli ka põhjuseks, miks filmile ei järgnenud avalikku arutelu, mis kõigi teiste linateoste puhul kujunes paarikümneminutiliseks kiidukõneks Eesti näitlejate ja filmitegijate aadressil.

Peterburi ülikooli dotsent Vladimir Kuznetsov hindab saali reaktsiooni «1944-le» siiraks, aplaus oli tulnud südamest. «Oli näha, et see polnud lihtsalt nii, et inimesed vaatasid filmi ära ja siis unustasid. Vastupidi, oli näha, et paljud jääavad sellele veel kauaks mõtlema ja see võib muuta koguni arusaamu sõjast.»

Kuznetsov tunnistab, et ka temale mõjus film ootamatuna, aga talle väga meeldis Nüganeni lähenemine. «Sest kui lähed vaatama filmi sõjast, siis kujutad ette, et lähed vaatama, kuidas üks riik sõdib teise riigi vastu. Pole oluline, mis riigid need on, mis rahvused. Sõjas on alati võitja ja võidetu. Minu arvates õnnestus «1944s» autoril sõda täiesti uuest küljest näidata – selles filmis näidatakse inimest ja seda, et ka sõjas jääb inimene ikkagi inimeseks. See film ei jätnud kedagi ükskõikseks ja paneb mõtlema, et kuigi sõjas võidavad ühed teisi, kannatavad mõlemad pooled. See on väga hea film. Filmi lõpus antakse lootust, et vaatamata kõigele elu jätkub. Elada on vaja. Kõik läheb mööda, aga mitte mingil juhul ei tohi seda kõike unustada, et midagi sellist enam mitte kunagi ei korduks.»

Kuznetsov kirjeldab stseeni, kus Saksa vormis eestlased jäävad omapäi ja peavad otsustama, mida edasi teha. «Nad ei tahtnud Hitlerit teenida, nad tahtsid oma maad, maad, kus nad elasid, kaitsta, ja siis üks ütleb, et «uuesti saab ise otsustada, mida teha». Oluline ongi, et inimesed mõistaksid, et mitte ainult poliitikud ei otsustada, vaid inimesed ise saavad mõjutada, et midagi sellist nagu see sõda ei korduks. Propaganda on propaganda, aga selline vastasseis ei vii mitte kuhugi.»

Peakonsul Peterburis Viktoria Tuulas tunnistab, et pärast «1944» näitamist on talle kirjutatud ja tänatud, lisaks uuritud, kas oleks seda filmi võimalik näha ka Venemaa kinolevis. Sama küsimus esitati mitmel korral ka pärast «Risttuules» linastumist, kinnitades, et Venemaal oleks nendele filmidele tänuväärne publik. «Ma saan aru, et vaevalt «Risttuules» saaks minna Vene kinolevisse lähemal ajal, aga ehk on mingi võimalus seda näha DVD-l või kuidagi, sest ma soovitaks kõikidel oma sõpradel seda vaadata. Kas on mingi võimalus inimestel seda filmi veel näha?» uuris üks vaataja ning teine lisas omalt poolt, et film on väga aktuaalne, seda peaks näitama Venemaal lausa kohustuslikus korras.

Minu tähelepanu köitis «Risttuules» filmi ajal tagumises reas, minu kõrval istunud naisterahvas, keda võiks nimetada tavaliseks vene mammiks, hallikad juuksed krunni keeratud, pruunid rõivad miksituna hallide toonidega. Jäin teda silmitsema hetkel, mil ekraanil näidati Siberi lumist metsa ja Ernat koos teiste naistega puid langetamas, ja naine minu kõrval hakkas kotiga sahmerdama. Algul arvasin, et ta tahab ära minna. Aga ei, ta otsis kotist taskurätti, millega silmi pühkida. Miks ja mis täpsemalt talle filmis emotsionaalselt mõjus, ma ei saanudki teada, sest ta ei soovinud pärast filmi muljeid jagada. Aga näha oli, et ta oli filmist sügavalt vapustatud.

«Film oli suurpärane, väga raske, valus. Aitäh teile! Mina kui lihtne vene inimene tahan teilt lihtsalt andeks paluda, palun andestage meile see, mida teie rahvaga on tehtud, meie rahvaga ka, see on väga raske, lausa hinge nööriv,» lausub avalikul arutelul esimene sõnavõtja pärast «Risttuules» filmi lõppu. See lause polnud öeldud viisakusest, nagu ka ülevoolav kiitus, mis järgnes näitlejate, operaatori ja režissööri aadressil.

Pea pool tundi kestnud arutelul ei öeldud filmi kohta mitte ühtegi kriitilist või hukkamõistvat sõna. Ikka ja ainult kiideti ja tänati, uuriti, miks režissöör Martti Helde just mustvalge stoppkaadrite meetodi valis, kui raske oli Laura Petersonil seda rolli mängida või kas produtsent Pille Rünk ei peljanud sellise filmi vastuvõttu. Küsimusi-vastuseid katkestasid spontaansed aplausid, mis haarasid kogu saali.

Eesti näitlejate mäng ja kõik filminädalal näidatud filmid – Jaan Toomiku «Maastik mitme kuuga», Andres ja Katrin Maimiku «Kirsitubakas», Ilmar Raagi «Kertu», Martti Helde «Risttuules» ja René Vilbre «Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus», lisaks linastusid PÖFFi programmi raames mitmed tudengifilmid ja animafilmid – võeti väga soojalt vastu. 300 inimest mahutav LENDOCi saal oli igal õhtul peaaegu täis.

Kui filminädala pidulikul avaüritusel linastus kutsutud külalistele Elmo Nüganeni film «1944», siis lõpufilmina näidati filmi «Georg» – «meie armastatud lauljast Georg Otsast,» nagu reklaamis Peeter Simmi filmi Andrei Smirnov, Eesti filminädala programmi kuraator, Peterburi telekanali Sankt-Peterburg filmisaate saatejuht-toimetaja.

Smirnovi sõnul on Peterburis traditsioon korraldada väikseid rahvuslikke filmifestivale, mis on filmisõprade seas väga populaarsed, sest nii on võimalus välja murda Hollywoodi diktaadist. «Tavapärased on Saksa, Itaalia, Prantsuse jne riikide filmipäevad. Meie filmiklubiga Cinemafia aga otsustasime näidata filme, mida meil Peterburis pole veel näidatud. Eesti oligi meie esimene katse, sest Eesti on meie kõige lähem naaber, kuigi Eesti on maana peterburilastele tuttav, pole Eesti filmid siin tuttavad. Teiseks, kui me vaatame Balti riike, siis Eesti filmitööstus on sellel tasemel, et sellest saab rääkida rahvusvahelisel mastaabis.»

Esimesed mälestused Eesti filmidest on Smirnovil lapsepõlvest: multifilmid ja «Hukkunud Alpinisti hotell». Uuemaid filme on Smirnov aga näinud Venemaa festivalidel, mis näitavad eelkõige Eesti anima- või dokumentaalfilme. Üheks tuntumaks eesti filmitegijaks Venemaal nimetab Smirnov Ilmar Raagi, kelle filmid on ka Venemaal kinolevis.

«Ütleme, et üksikud filmid on siin tuttavad, aga sellist filmifestivali pole varem Peterburis toimunud. Oleme tulemusega väga rahul. Te ei usu mind, aga mulle tõesti meeldisid kõik filmid, aga kõige rohkem meeldis meile, minule ja minu kolleegidele «Kirsitubakas», sest see oli tüüpiline eesti film: ilus pastelne pilt, vapustav loodus, blondiin – Eesti seostub ju blondiinidega – ja süütu esimene armastus, hüvastijätt armsa ja hea lapsepõlvega.»

Viktoria Tuulas nendib, et filmipäevade kasu pole mõõdetav vaid publikuhulgaga. «Siiani pole ükski Eesti üritus Peterburis nii suurt ja laia resonantsi saanud. Eesti filmide kaudu oleme saanud reklaamida ka Eestit reisisihtkohana, sest pea kõik filmid on filmitud Eestis ja minult on juba mitmeid kordi küsitud Haapsalu ja Lõuna-Eesti kohta. Läbi nende filmide mõistakse meid paremini, mitte ei räägita, et oleme kurjad inimesed teisel pool piiri.

Sõitu toetas kultuuriministeerium