Võib-olla just seetõttu, et vindilikud utoopilised ideed olid ka toonastes oludes – enne pragmatismi ainuvalitsemist – meil ikkagi haruldased. Kuigi veidi kahju on sellest, et utopismivõimalus meie kultuuriruumis näikse olevat seotud vaid läänebudismi variantide või ehk veelgi sogasema New Age’i meelsusega, mille eest filosoof Slavoj Žižek on eurooplasi tõsiselt hoiatanud.
Nimelt on ideoloogiline kompott, mis teenib ühelt poolt suurkapitali ja teiselt poolt fetišeerib ida müstitsismi, kahtlaselt armas natsiideoloogiale. Ega seal Kolmandas Reichis ilmaasjata oma kuus Tiibeti Uuringute Instituuti polnud.
«Meie aeg ei ole kulisside ehitamise aeg, vaid täpse ja majanduslikult põhjendatud ehitamise aeg,» kõlab utopismile vastukaaluks 1993. aastal Sirbis avaldatud noorte arhitektide Markus Kaasiku, Priit Ojamaa, Andres Ojari, Inga Raukase, Ralf Tamme, Toomas Tammise ja Ilmar Valduri manifestliku kirjutise «Beste Neubauten» kainusele manitsev hääl. Nemad jõudsid aga praktilise ehitustegevuseni alles kõnealuse kümnendi keskel.
Mis olid siis üleminekuaja näitusel kajastunud arhitektuurimuutustest olulisimad? Esmalt teatati 1989. aastal ehituskomitee otsusest loobuda tüüpprojektide järgi ehitamisest, et lauliku sõnutsi lõpuks «peatada Lasnamäe». Samal aastal asutati riburada pidi arhitektuuribüroosid, esimesena neist Okas ja Lõoke. Tekkisid uued ehitustüübid, näiteks sakraal- või pangaarhitektuur.
Vilen Künnapu, Ain Padriku ning Andres Siimu II preemia võit 1988. aastal West Coast Gateway kultuuri- ja kaubanduskeskuse konkursil Los Angeleses osutas, et meie arhitektidel tasub katsetada avanenud välisturgude piiritute võimalustega. Viimase projekt oma mao ja linnu võitluse müüti abstraheeriva lahendusega, mis kuraatori sõnutsi «kombineeris konstruktivistlikke vorme varjamatult sümboliterohke narratiivsusega», on kahtlemata üks selle näituse hitte.
Uue kunstimuuseumi konkurss 1994. aastal, kus soomlased eestlastele pika puuga 10:1 ära tegid, osutas, et see avatus hakkas peagi tööle kahes suunas. Okase ja Lõokese must madal tahukas, vaba praegust Kumu ehitust vooderdava pae kui rahvuskivi tobedast postmodernsest sümbolismist, tundub mulle kasutusse läinud Pekka Vapaavuori projekti asemel täiesti asjakohane variant.
Huvitav on praegusest perspektiivist tagasi vaadates uurida ka toonaseid linnaplaneerimise visioone ja võrrelda neid vahepeal reaalselt muutunud linnapildiga. Kui Süda ja Tatari tänava ala planeeringu võitjad Okas ja Lõoke ei näe 1989. aastal sealses arengus agulimiljöö säilitamisele mingit kohta ning tulevad välja Rävala puiestee hoogsa urbanistliku pikenemise ideega läbi selle piirkonna, ei oska nad arvestada muinsuskaitsjatega, kes välistasid järelkonkursil city tekkimise sellele alale.
Paberivabriku ala ideeplaneering praeguse Stockmanni ümbruses oli, eriti Künnapu ja Padriku intrigeeriva maketi puhul, samuti visioonides mitu korda ambitsioonikam teostunud tegelikkusest. Realistlikumaks on osutunud Rotermanni kvartali konkurss (1989), kus varasemas suletud tööstuskvartalis nähti esimest korda mitte enam kõrvaldamist vajavat takistust (nagu Raine Karbi kunagises unistuses ühendada avara puiesteega Tallinna linnahalli ja Viru hotelli telg), vaid säilitamist, ümberkorraldamist ja Viru väljakuga integreerimist väärivat hoonestust.
Intrigeeriv nüanss oli, et konkursi võitjate Emil Urbeli ja Ülo Peili visioonides sai Mere puiestee vaid jalakäijate ja trammitee valduses olevaks autovabaks tsooniks. Õigupoolest on just selliseid detaile süüvimise korral võimalik näituselt päris arvukalt avastada ning sestap soovitaks külastajal parasjagu aega ja püsivust varuda.
Üldiselt aga asume sellest materjalist just parasjagu sobival ajalisel distantsil, et sellega võrdluses mõelda praeguseks lõppfaasi jõudnud protsesside algusele.