Kultuurisoovitused

Ei pingviin ega raisakass

Üleminekuaja bluus- J.M.K.E Dinosaurockil 1989. esinemas

FOTO: Erakogu

Reedel esietendub Viinistu katlamajas Mihkel Muti kirjutatud monolugu «Pingviin ja raisakass», laval Jan Uuspõld. Rein Paku lavastatud loos läheb vaataja tagasi aastasse 1991, aega, mil Eesti ei olnud veel vaba, kuid eestlaste unistused juba olid – see oli aeg, kui riigipiirid on veel kinni, kuid kujutlusvõime piire ei tundnud.

Mihkel Muti lavastuse keskmes on kolmekümnendates eluaastates Eff, kes kohtab tervet galeriid inimesi ja kuuleb nende värvikatest saatustest. Inimesed on nagu palavikus, sest ka uuel ajal on võitjad ja kaotajad. Päeval sööb Eff uut imelist Pingviini jäätist ja hilisõhtul kuulab prügikastikasside lõugamist. Villu Tamme on üks selle aja sümbolitest. Laseme nüüd tal meenutada.

«1989. aastaks oli punkarite elu Tallinnas muutunud lõdvaks, juba mitu aastat ei pidanud istuma ülepäeviti mendijaoskonnas ning jääma ilma oma ägedatest riietest ja soengutest. Minu mälus on see aeg seotud eelkõige Soomega, kus meil ilmusid esimesed plaadid ja toimus palju kontserte. Ja ülejäänud aja jõime peamiselt õlut ja viina.

Eesti rahva tegemised mulle suurt pinget ei pakkunud, või, noh, tegin ikka ka Eesti teemal laule, aga samas pole ma kunagi armastanud hiigelrahvamasse, kes üheskoos lippudega lehvitavad ja pateetilisi oode laulavad, olen alati olnud see tüüp, kes eelistab suitsust urgast, kus nurgas mängib džäss- või punkbänd. Suurtel lavadel esinemine pole mulle kunagi meeldinud. Tunnen seal, et teen lihtsalt tööd, ja vaatan kella, kaua veel jäänud on, kuidagi kõle värk, sidet publikuga ei teki.

Et mul on suhteliselt ebaharilik muusikamaitse, ei kannatanud ma ka näiteks Mattiiseni isamaalisi laule, need tundusid mulle lihtsalt koledad. Miski vägi ei meelitanud mind neid lugusid koos rahvaga laulma. Aga see-eest Balti ketis käisin, see tundus ikka väga erilise ettevõtmisena, milles lausa pidi osalema. Sõitsin trammiga Tondile, kaugemale ei jõudnud, aga asi seegi. Lahe tunne oli. Mõtlesin, et kui Toompeal esimene mees näpud stepslisse pistab, kas siis on ka Vilniuses tunda, aga muidugi polnuks, võib-olla esimesed kümmekond oleksid värisenud.

Elu oli selles mõttes lihtne, et pappi teenisime Soomes esinemistelt, aga Eestis oli juba sada marka nii suur raha, et selle eest võis kuu aega elada, kui eriti ei laristanud. Mäletan, et korteriüüri maksmiseks vahetasin ära viiemargase mündi ja sain selle eest täpselt vajalikud 45 rubla. Ja mäletan, et ühe pillimehe isa ilmus ühel päeval ukse taha ning tegi täiesti tõsiselt ettepaneku, et tahab mu korterit 10 000 margaga ära osta. Pinna tegelik väärtus oli ehk sada korda suurem, aga tollal nii see asi käiski. Kujutlesin, et jääbki nii, aga kui Eesti vabaks sai, sõitis elu taas normaalsetesse rööbastesse ja kõik jäid ühtemoodi vaeseks.

Tollal oli ka eluliselt vajalik eputada välismaa asjadega, mida teistel ei olnud, näiteks tuli kohe avada Soomes pangaarve ja siis Eestis mõnikord nagu muuseas jätta see kaart kuhugi lauanurgale, et keegi küsiks, mis imeasi see on. Telefonile ostsin automaatvastaja, Soomes oli selline igaühel, aga Eestis mitte kellelgi. Esimeste kuude jooksul jäetud teated olid peamiselt stiilis «Villu, mis sa naljatad seal, ma olen tädi Mare, ära narri nüüd mind, ütle ometi midagi, auu» või «ah t…a, mine p…e, ära mängi m…i, ei kõlba minuga rääkida või». Salvestasin mõned sellised teated mälestuseks teisele kassetile ümber, aga ei tea, kus see kassett praegu olla võiks.

Siis muidugi ostsime endale CD-mängijad, need olid tollal Eestis veel täitsa haruldased. Tollinäitsik küsis, et «a eto videomagnitofon, da?» – videomakkide sissetoomisega oli nimelt nii mõnelgi jama, vist seostati mittetöiste tuludega või oli neil endil lihtsalt neid vaja, nii et aeg-ajalt neid tollis konfiskeeriti –, aga ma ütlesin, et «net-net, eto tipa grammofona», mille peale ei osanud ta midagi teha, ilmselt instruktsioonid puudusid.

Meie tänaval elas üks tüdruk, keda ma üldse ei tundnud, aga kellel oli ka CD-mängija, ta oli vist kuulnud, et mul on ka, ja ilmus ükspäev ukse taha, et kuulamiseks plaate vahetada. Jättis virna tüdrukute musa, mida ma kuulata ei suutnud. Ei tea, kas tema minu Nick Cave’i või Tom Waitsi plaate suutis kuulata.

Soomes täikadel õppisime selgeks tingimise ning hakkasime seda kasutama ka tavalistes poodides, umbes et «see vidin maksab 29 marka, aga kas 25ga saaks», mille peale müüjad jäid meid suu ammuli vahtima ning teinekord müüsidki odavamalt.

Eestlased müüsid Soomes tavaliselt viina, mu sõbrad kah, ma ise ei viitsinud sellega tegeleda, aga paar korda on juhtunud. Ühekorra müüsin purjus peaga ühe kõrtsi ees kahele purjus soomlasele viina maha ning siis jõime selle kolmekesi sealsamas ära, mille peale hakkas mälu juba ähmaseks muutuma, järgmine selge pilt oli, kui me kuskil metsaveerse maja juures tassisime kahekesi kolmandat meest taksost trepini tema naispere tänitamise saatel.

Lakkumine oligi tollal üks põhitegevusi ja tihtipeale sai lihtsalt suvalisse kohta pikali kukutud ja magama jäädud. Ükskord ärkasime selle peale, et keegi astus käe peale, olime seekord kukkunud Georg Otsa selle luugi juurde, kust inimesi hakati välja laskma, ja siis sajad inimesed lihtsalt jalutasid meist üle. Meile tundus see kõik jube punk ja naljakas.

Tegelikult ei suuda ma siiamaani ilma alkoholita hästi hakkama saada, olen haiglaslikult uje ja lavale inimeste ette astudes läheb kergelt silme eest mustaks, nii et enne lavale minekut tuleb ikka julgust võtta. Sageli on lavajookideks õlle asemel näiteks viin või brändi ja kui neid januga lugude vahel kulistada, on kontserdi lõpp tavaliselt mäluaugus. Teinekord ei mäleta kogu kontserdist midagi. Mõnikord on sellistel juhtudel mängimine vist isegi täitsa hästi õnnestunud, kui mõne samuti purjus publikuliikme juttu uskuda, aga mõnikord on ikka nii mööda, et häbene ennast maa alla, olen videost hiljem näinud ühte mäluaugukontserti ning see võttis joogiisu mitmeks päevaks ära. Ma ei saa aru, kuidas näiteks Ruja omal ajal mäluaugus Venemaal tuuritas ja välja ei vilistatud. Profid vist.

Tallinna tänavapilt oli tollal väga lahe, kogu linn oli täis surevaid vanu rüsasid, mis Soome romulatest ja kuurialustest kohale veetud. Peamiselt toodi Ladasid ja Datsuneid. Otsustasin samuti auto osta, ajasin kuulutustes näpuga järge ja leidsin ühe ilma dokumentideta 500-margase Renault’, helistasin, mees ütles, et nüüd on 800 marka, sest leidis dokumendid kah. Hakkasin mõtlema, et dokumentidega ongi äkki parem. Kui olin raha müüjale pihku pistnud, kippus too kohe baari, ilmselt oli ta juba ammu oodanud, et saaks auto eest pappi ja lõpuks ometi janu ära kustutada. Tegime kerged õlled ja läksime auto järele, aga et tol oli starter p…s, tuli müüjal mind teise autoga käima tõmmata. Istusin rooli taha ja nägin, et klaas on läbipaistmatult udune, aga mees juba tõmbas. Kerisin kähku akna alla, pistsin vedurijuhi kombel pea välja ja kohe käis ka kõva nätakas. Selgus, et paremal teeservas oli ehitusprahi konteiner, mida ma vasakust aknast ei näinud. Nii sain auto juba esimeste sõidumeetritega korralikult mõlki.

Neid mõlke tuli veel, ega ma ju normaalse inimese moodi sõita osanud. Ühekorra sõitsin isegi puu otsa, nii et kõik neli ratast olid õhus. Meeldis nii hirmsasti juhtida, et hakkasin ka kõrvaltänava poes autoga käima. Pärast seda muidugi, kui starter oli korda tehtud, muidu oleksin pidanud ta poeni lükkama. Lükata sai teda ühtekokku ikka oma 100 km ilmselt. Ja kui esimest korda vihma kätte jäin Olümpia hotelli lähedal ja kojamehed käima lülitasin, viskas ta need kohe piu ja päu küljest ära. Mõni auto jõudis neist üle sõita, enne kui kätte sain, aga polnud viga, painutasin nad enam-vähem sirgeks ja panin paberitükid vahele, pidasid küll.

Ühekorra peeti kinni, kuna sõitsin ajutiste numbritega, nende kehtivus oli juba ammuilma lõppenud, aga ega mind sellised detailid tollal huvitanud. Lisaks oli autos kuus inimest, nii et kokkuvõttes sain üsna kõva trahvi kaela ja load võeti hoiule. Üks autos olnutest – hilisem tuntud telenägu – käis bussijaama juures liiklusmendis väliseestlast mängimas, üritades mu lubasid välja rääkida, aga ei halastatud. Õige kah.

Paar aastakest oli see Renault mulle sõbraks, aga lõpuks sai ta aeg täitsa otsa. Viimase nädala pidin sõitma nii, et hoidsin jalga pidevalt piduril, sest nii kui lahti lasksin, kiirendas auto nagu rakett. Gaasipedaali ei pidanud üldse puudutama. Hirmsat sinist tossu ajas tagant otsast välja kah. Lõpuks enam ei ajanud, jäi täitsa vakka ja rohkem ühegi nipiga käima ei läinud. Viimsi kandis oli mu onupoja seltskonnal autoremonditöökoda nimega Remauto, kellele olin reklaamplakateid ja muud vajalikku joonistanud, nemad olid endale ostnud selle agregaadi, mis romusid kuubikuteks pressib, ja minu autol oli au olla selle masina esimeseks kliendiks. Ise ma seda vaatama ei läinud, oleksin ilmselt nutma hakanud.

Seletan siin muudkui lakkumisest ja autost, tegelikult toimus elus ikka muud ka, andsime J.M.K.E.-ga neil aastail mitu plaati ja plaadikest välja, ning ütleksin, et «Külmale maale» albumi üle olen takkajärele täitsa uhke. Lausa rahvusvahelises mastaabis oluline plaat – ja meie tegime ta valmis! Ka kontserte andsime nõukogude võimu lõpuaastail palju tihedamalt kui enne või pärast, päris pikki turneesid. Samas ei olnud kõik kontserdid piiri taga sugugi välja müüdud, mõnel olid üksikud inimesed ja mõnel suvaline publik, kes hüüdis lugude vahele: «Soittakaa «Easy Livin’»!»

Päikesevarjutust nägime kah, 1990. aastal läks täisvarju vöönd läbi Mikkeli kandist, kus toimus festival nimega Dinosaurock. Varjutus oli varahommikul, selle nägemise nimel jõime hommikuni õlut ja kilju’t, ronisime katusele ja saime ilusa elamuse. Päike säras selges sinises taevas, kuni äkki sõitis suure kiirusega mööda maad meie poole must vari ja kõik läks pimedaks. Natukese aja pärast sõitis valgus samamoodi tagasi. Sain uhkusega hakata pärast seda rääkima, et olen näinud kahte asja, mida tavaline eestlane ei pruugi näha terve elu jooksul: täielikku päikesevarjutust ning seda, kuidas kajakas kõrvalistuvale kiilakale vanamehele pähe situb. Viimane juhtus Kadriorus bussipeatuses.

Siin Kadriorus olen ma praegugi, ei läinud Soome elama. Tammedel on liiga tugevad juured.»

*Nähtamatu küsija Peeter Sauter

Tagasi üles