See oli Connelly teine raamat ja ta on senimaani kõige noorem kindralkuberneri kirjandusauhinna saanud kirjanik. Ta on avaldanud neli luulekogu, hulganisti reisikirju, mille hulgast kerkivad esile juba nimetatud Tai reisikiri ja Birmas elatud aastatest kõnelev «Burmese Lessons» (2009, «Birma õppetunnid»), ja romaani «The Lizard Cage» (2006, «Sisalikupuur»), mida võrreldakse Orwelli, Solženitsõni ja Mandela kirjutistega. Kõik need raamatud on toonud autorile hulganisti auhindu ja tuntust. Eesti keeles ilmus äsja Connelly viimane luulekogu «Tule, külm jõgi» ja tema esinemised kirjandusfestivalil HeadRead panid publiku kord naerust rõkatama, kord tõid kaasa haudvaikuse.
Pikalt Kanadast eemal – niihästi Prantsusmaal, Hispaanias, Taimaal, Birmas kui ka Kreekas – elanud kirjanik käsitleb luulekogus «Tule, külm jõgi» teemasid, mis puudutavad paljusid ja millest ometi vaikitakse, sest need on teemad, millest ei ole tavaks kõneleda. Ühelt pool kodumaa, Kanada tähendus inimese elus ja teiselt poolt vaikimise nurka lükatud teemad, nagu vägivald naiste, iseäranis põlisrahvaste esindajate ja laste vastu. Need on tabud. Selle seina vastu põrkas kirjanik kohe, kui ta valmissaanud luulekogu käsikirja kirjastajatele saatis – hoolimata asjaolust, et Connelly on juba paarkümmend aastat Kanada kirjanduses oluline autor, lükati käsikiri ikka ja jälle tagasi. Kas äraütlemine ära ei hirmutanud?