Tulevik ootab, otsi üles oma rakettranits

«Tulevikumaa», see on käega katsuda Foto: outnow.ch

1960. aastad olid imeline aeg. Suur sõda hakkas ununema, majandus kosus ja tekkis lootus üleüldisele õnnele. Teaduslik-tehniline revolutsioon võttis paigalt nagu rullnoka bemm foori tagant. USA ja NSVL käisid vaheldumisi kosmoses. Hipid laulsid lillevanikuid kaelas kandes «Ommmm…» ja ootasid kohe saabuvat Veevalaja ajastut. Tulevik tundus helge.

«Tulevikumaa», 2015, kinodes alates 29. maist

Lavastaja ja stsenarist Brad Bird (kaasstsenarist Damon Lindelof), osades George Clooney, Britt Robertson, Hugh Laurie, Judy Greer jt

See peegeldus ka tolleaegses ulmekirjanduses. Ilmus muidugi palju düstoopilisi teoseid, kuid üldine toon maalis tulevikku roosades toonides, kuldse servaga. See kehtis mõlemal pool raudset eesriiet ilmunud raamatute kohta. Üldiselt oli selge, et 21. sajandil on meil kõigil robot-koduabilised, taevast täidavad aatomimootoriga lendavad autod ja nädalavahetuseks sõidame Marsi mägedesse suusatama. Tulevik, mis kunagi kätte ei jõudnud.

Meie elamegi 21. sajandil, meie ülesanne on olla unistuste vääriline. Nende ulmekirjanike mälestuseks sõidan ma elektrirattaga, suitsetan elektrisigaretti (Ray Bradburyle oleks see sõna meeldinud) ja kannan taskus pisikest laserit, sest kindlasti kirjutas kuskil keegi, kuidas 21. sajandil astus tegelane tänavale ja kohendas oma taskulaserit.

Brad Birdi («Imelised», «Võimatu missioon; variprotokoll») eelmisel nädalal kinodesse jõudnud film «Tulevikumaa» tegelebki just tulevikuteemaga. Millised tulevikud on üldse võimalikud? Millest sõltub mõne võimaliku tulevikuharu aktualiseerumine?

Filmi kaks peategelast Frank Walker (George Clooney) ja Casey Newton (Britt Robertson) käivitavad sündmustiku videoblogina, milles nad meenutavad oma seiklusi. Nii et tegemist on omalaadse raamjutustusega.

1964. aastal puutub tehnikahuviline poisike Frank kokku ühe teatava rinnamärgiga, mis viib ta imelisse paralleelmaailma, sellisesse tulevikku, nagu Disneylandis seda 1955. aastal avatud Tulevikumaal kujutati. Film on muidugi ka Disney stuudio toodang.

Meie ajal puutub märgi ja Tulevikumaaga kokku ka Casey. Teismeline tütarlaps on raevus, sest NASA kavatseb kosmoselennud lõpetada ja demonteerib just stardikompleksi, aga tema unistus on ühel päeval kosmonaudiks saada. Üsna pea selgub, et tegemist on omalaadse reklaamikampaaniaga, tulevikust ilmuvad kohale tapjarobotid – pillatakse ohtralt Terminaatori-teemalisi nalju – ja kogu soustist välja rabelemiseks peab Casey kontakti võtma Frankiga. Viimasest on aga saanud kibestunud vanamees, kes oma surmalõksudest ümbritsetud erakuonnikeses maailma lõppu ootab.

Noor entusiastlik tüdruk ja virisev vanamees on muidugi just niisugune tõmbuv-tõukuv paarike, mille abil filmimootorit tuksumas hoida. Clooney esineb tuntud headuses, aga ei midagi eriti säravat. Robertson («Kupli alla», «Ristunud teed») teismelise plikakese rollis on tähelepanuväärsem ja küllap saab ta lähiaegadel veel huvitavaid rolle. Vaid filmi esimeses kolmandikus rakendab ta enamiku oma annet kriiskamisele, mis teeks au igale B-kategooria õudusfilmile. Ei lähe inseneriajuga nooruki kuvandiga eriti kokku.

Disney stuudio võttis selle filmi tegemisel üsna suure riski ja mul on kahju öelda, et see ei tasunud end rahaliselt ära. Kui pöidla alt läbi libistada viimaste aastate Hollywoodi suurfilmide nimekiri, kohtab seal rodus frantsiise ja järjefilme. «Kiired ja vihased» ning «Tähesõjad» on oma nime taha juba number seitsme saanud, igasugu triloogiaid võib kamaluga kokku pühkida. Stuudiod lähevad kindla peale välja ning pakuvad vaatajatele sedasama plaksumaisi, mille need kord juba ära on seedinud, valavad vaid mingit muudmoodi sousti peale. Seeriamaania üle heidab nalja ka «Tulevikumaa» – siin ja seal näeme filmis väljamõeldus ulmemäruli «ToxiCosmos 3» reklaamplakateid.

«Tulevikumaa» on üle hulga aja värske idee ja stsenaariumiga film. Selle eelarve oli 190 miljonit dollarit, kuid esimese nelja päeva kassatulu ületas napilt 40 miljonit dollarit. Kommertskino maailmas tähendab see, et võite ennast kohe ise ära visata. Birdist on kahju, seda enam, et ta rõhutas filmi tegema asudes, et tänapäeval ei ole filmimaailmas tihti võimalust töötada millegi tõeliselt originaalse kallal, ning loobus «Tulevikumaa» tegemise nimel talle pakutud «Tähesõdade» seitsmenda osa lavastamisest.

Oma originaalsusest hoolimata ei saa ma lugeda «Tulevikumaad» viimasel ajal nähtud kümne parima ulmefilmi hulka. Vist läks teemast välja pahvatustega robotivõitlus filmi lõpus. Ja kui Hugh Laurie juba filmi tuua, siis võiks tema karakteri huvitavamaks kujundada kui praegune tulevikulinna kuberner Nix. Mulle meeldis hoopis filmi kunstnikutöö. Näha saab nii 1960. aastate stiilis retrofuturismi kui ka stiilipuhast aurupunki. Mis see Eiffeli torn siis muud on kui kosmoselaev ja ajamasin ühet tükis.

«Tulevikumaa» sisendab meile, et see, milliseks kujuneb tulevik, sõltub meie usust, heast tahtest ja optimismist. Mina oma optimismis usun, et Hollywoodi filmitegijad ei lase «Tulevikumaa» rahalisest hävingust end ehmatada ning toovad värskeid ideid ikka julgelt ekraanile.

Mina soovitan ulmesõpradel selle siiski ära vaadata.