Elu nagu kunstiteos

Matti Milius, alati rõõmus. Foto: Tõnu Noorits

Kerge on kirjutada: Matti Milius on surnud. Raske on tema puhul lühidalt kokku võtta, kes või mis on surnud, või õieti – mida teinud? Tema süda pärast 3. juuni esimest tundi enam ei löö, õhk kopsudest läbi ei käi, silmad ei vaata. Surnud. Aga pildid, mida ta kunstnikelt nurus, on alles, ja mälupildid temast on väga elavad.

Kui hakkasin Tartus filoloogiat õppima, sain Werneri ja ülikooli vana kohviku seltskonnas paratamatult kokku piipu tõmbava tüseda habemikuga, kes tatti pritsides valjul häälel rääkis ja kõvasti lõkerdas. Oma kirevat tutvuskonda kasutades aitas ta vastsetel tudengitel ülikooliellu lülituda, Tartu kunsti ja kirjandustegelastega tutvuda. Niisiis oli Milius integreerija.

Kogu tema olemuses oli palju sellist, mis ei sobinud soliidsetele koosolekutel istujatele ja võimuesindajatele. (Muu hulgas seepärast, et ta paljundas kirjutusmasinal keelatud kirjandust.) Ta oli loomupärane mässaja, vabaduse kuulutaja piiratud ühiskonnas.

Mässaja purskkaevus

Erilise teoga, mida on ka Tartu esimeseks häppeningiks nimetatud, sai ta hakkama 16. mail 1983, kui hüppas poolalasti ülikooli raamatukogu purskkaevu. Asi lõppes miilitsa saabumise ja märja mehe trahvimisega.

Tagantjärele tundub, et kogu Matti Miliuse elu oli üks kunstiteos, performants. Sinna sisse mahub sekeldusi naistega, Matti Moguči roppude luuletuste valjuhäälseid ettelugemisi, ühisesinemisi kontserdilaval Danhammeri ja Onu Bellaga, skandaalikesi ja purjus päi laaberdamisi.

Kunstiteose viimast osa ehk Miliuse lõppu oli valus vaadata. Ta selgroog sai kõvasti viga, kui ta tulekahju ajal mullu detsembris Puiestee tänavas Tartu linna sotsiaalmaja teise korruse aknast alla hüppas või kukkus. Ta ei saanud enam kõndida ja sestpeale vajas enda eest hoolitsejaid mitmes asutuses.

Viimased paar kuud veetis ta Tartu ülikooli kliinikumi õendushoolduse osakonnas, sest ei saanud enam ise hingata. Seda tegi tema eest väike aparaat, millest vonkles ilus helesinine voolik hingetorru. Nõnda ei pääsenud õhk häälepaeltesse ja ta tegi mitme nädala jooksul oma sõnumeid teatavaks paberile trükitud tähestiku abil.

Mai algul suutis ta kähinal häälitseda. Siiski säilitas ta ka väga raskes seisus oma rõõmsa meele, luges raamatuid ja ajakirjandust ning vaatas palatis telesaateid. Kui aga kunstnik Ilmar Kruusamäe teda mai keskpaigas külastas, ei jaksanud Milius kingituseks saadud Kursi koolkonna juubelialbumi lehekülgi ise keerata. Lõpuks suutis ta sosistada ainult pool tänusõna.

Niisiis on Matti Milius mälupiltide liitmisel kunstiteos. Kuid just kunsti kogumise poolest on ta kuulus nii kodumaal kui ka ida- ja lõunanaabrite kunstiringkondades.

Teadmata suur kunstikogu

Kui palju maale, graafikat ja muud leidub Miliuse kollektsioonis, ei oska mitte keegi täpselt öelda. Ta ise ka ei teadnud. Kui meie viimasel kohtumisel palatis B 245 seda küsisin, vastas ta õlakehitusega. Osa tema kogust on hoiul Tartu Kunstimuuseumis.

«Pärast seda, kui Milius oma tööd muuseumisse hoiule andis, sõlmisid tema ja kunstimuuseum suulise kokkuleppe, et muuseumil on võimalik omandada igas kvartalis kolm tööd, kui Milius saab selle tasuks kultuurkapitali kaudu stipendiumi keskmise kuupalga ulatuses,» teatas muuseumi peavarahoidja Mare Joonsalu. «Nii on kunstimuuseum igas kvartalis teinud kultuurkapitalile taotluse väljavalitud tööde ostuks.»

Muuseum ostab Miliuse kogust töid alates 2003. aastast. «Käesolevaks ajaks on ostetud 138 tööd. Need on nüüdseks meie põhikogus, seega avalikud,» lisas Joonsalu.

Eile avas Tartu kunstimuuseum Matti Miliuse mälestusnäituse. Väljapanekus on tema portreed, mida on teinud erinevad kunstnikud. Muuseumi kogude kuraatori Tiiu Talvistu sõnul on Milius ilmselt üks enim jäädvustatud isikuid meie kunstiloos.

Üks osa legendaarse kunstikoguja kollektsioonist on varjul Ujula tänava ateljees, mida Milius üüris Tartu Kunstnike Liidult.

Kui palju ja mida on seal ühte tillukesse tuppa maast laeni kokku pressitud, on raske öelda isegi neil, kes kunsti, raamatuid ja muud väärt kraami viiendale korrusele kange pakase ajal veebruaris 2011 tassisid. (Mäletan, et teiste hulgas aitasid seda teha luuletajad Jaan Malin ja Marko Kompus.)

Matti Milius on läinud, mälestused on elavad, kunst on igavene.

Matti Milius

Sündis 10. novembril 1945. aastal Tartus

Oli üks suuremaid Eesti nüüdiskunsti kogujaid, kes sai suurema osa oma kollektsioonist kunstnike kingitusena

Tema kogusse kuulus umbes 2000 teost, lisaks arvukalt eksliibriseid

Erilise väärtuse andsid kogule nende NSV Liidu kunstnike teosed, kes ei leidnud riiklikku tunnustust

Alates 1968. aastast eksponeeris Milius oma kogusse kuuluvaid töid näitustel Eestis ja välismaal

Kuulus Tartu Kunstnike Liitu ja Eesti Kunstnike Liitu

1980. aastatel paljundas ja levitas keelatud kirjandust

Pseudonüümi Matti Moguči all kandis ette Priidu Beieri luuletusi

Peeter Urbla on teinud temast filmi «Milius künkal»

Tartu Kunstimuuseum avas eile mälestusnäituse, kus on väljas Matti Miliusest tehtud portreed