Pariis — utoopia, muusika, sumin, surm

Pariisi Filharmoonia maja peasaal avamise päevil jaanuari keskel Foto: Charles Platiau

Reede õhtu Pariisis. Olen toonud just peaaegu Eiffeli torni juurest asuvast poest paar õlut ja sättinud ennast mugavalt hotellituppa, mille aknast ei paista üksi torn, pikali. Joon õlut ja kuulan arvutis kõrvaklappidest mitte liiga hea kvaliteediga 1990ndate Pariisi house’i  ja technoʼt: Motorbass, Laurent Garnier jne.

Üritan tekitada sellesse ilusasse ja surnud linna, mille kohal sõidab Eiffeli torni tipust linnale tiiru tegev valgusvoog, mõnd kohta, millega suhestuda, midagi, mis oleks ka tänapäevane. Üritan tekitada kujutlusi. See ei õnnestu. Pariis pole tänapäevane linn ja õlu pole pariisilik jook. Mõtlen sürrealist Raymond Rousseli peale, kes võttis ette ümbermaailmareisi, kuid ei läinud kuskil hotellist välja. Mul on aga arvuti.

Eelkõige viis reis mind Pariisi, et märgata üht viimaste aegade tähtsaimat Euroopa uut kultuuripaleed, Pariisi Filharmoonia maja – arhitekt Jean Nouveli projekteeritud, kaheksa aastat ehitatud ja 390 miljonit eurot maksma läinud rajatist äärelinnas, Pariisi 19. linnajaos. Maja, mille eelarve pidevalt lõhki läks ja mis avamispäevaks valmis ei saanudki. Prantslastele pidada igasugused tseremooniad väga tähtsad olema ja peaasi, et saab avada. Avamisel oli kohal ka president Hollande. Nüüdki käisid maja kallal väikestviisi tööd ja eskalaator lõppes ühes kohas lihtsalt ära.

Arhitekt Nouvel avamisele ei ilmunud ja kaebas ehitajad kohtusse. See on häbi, ütles Pritzkeri preemia laureaat ja üks maailma tänapäeva tuntuimaid arhitekte, see on sabotaaž, ja tahtis, et tema nime selle majaga kuidagi ei seostataks. Kohut küll käidi, kuid Nouvel seda protsessi ei võitnud. Ei suutnud esitada piisavalt dokumente, mille põhjal kohus oleks suutnud otsustada, et tõesti tema tahte vastaselt tegutseti, kõlas otsus. Väiklaseks arhitekt aga ei osutunud ja muusikainimeste vastu vimma ei kandnud – selle tõestuseks võisime ka Postimehe esikaanele panna pildi, kus Nouvel koos «filharmoonia majabändi» ehk Pariisi Orkestri peadirigendi Paavo Järviga rõõmsalt avamiseelsel peaproovil pildile on jäänud.

Nagu vastu Maad põrganud UFO, on kontserdimaja kirjeldatud ja see on täitsa adekvaatne kirjeldus. Kokkupõrke tagajärjel känkra kiskunud metalli ehitis ka meenutab. Prantsusmaa on pikkade sotsialistlikke traditsioonidega riik ja teeb palju selleks, et kõikvõimalikku sotsiaalset kihistumist murda. Metroorong, mis kontserdile viis, oli rahvastatud peamiselt musta Aafrika või Põhja-Aafrika päritolu inimestega. Kontserdisaalis oli koosseis etniliselt küll ühekülgsem, kuid mitte päris ühekülgne. Valitses sundimatu meeleolu, üldse mitte elitaristlik. Meeldiv. Piletid on samuti väga odavad –10–40 eurot.

 Läbi võrgustatud akende paistab maanteeviadukt ja sellel energiliselt sagivad  autod. See on ilu. Justkui mõnes Jean-Luc Godardi 1970ndate perioodi  ülieksperimentaalses marksistlikus või maoistlikus ühiskonna automatiseerumist kritiseerivas filmis, kus näidatakse näiteks pool tundi maanteed, mille otsa lõigatakse mõnd Bachi või Mozartit mängivat orkestrit, ja siis näidatakse jälle maanteed.

Philharmonie asub Parc de la Villette’is, mis on suuruselt Pariisi kolmas park. Pargi on disaininud šveitsi päritolu dekonstruktivistlik arhitekt Bernard Tschumi ja pargi idee, nagu dekonstruktivistidele kombeks, oli ümber pöörata sisemine ja välimine ning muuta koht mitte-kohaks. Kuna tegemist on mitte-kohaga või läbikäigualaga, saab sinna sobitada igasuguseid objekte, nagu ka Nouveli või siis mitte-Nouveli kontserdimaja. Ütleme nii, et sellises kohas on õhku hingata – see on tänapäevane koht, mis miksib ajalugu, popkultuuri ja modernistlikke planeeringuid.

Selles pargi osas end sisse sättinud Cite de la Musique ehk muusika linn, kus on lisaks filharmoonia majale veel erineva kasutusjuhendiga kontserdisaale, muuseume, kuulus Pariisi konservatoorium jne. Cite de la Musique’i taas utoopilise võimekusega idee – aga prantslased ongi utopistid – pärines kuulsa dirigendi, helilooja, ühiskonnategelase ja üldse väga karismaatilise ja autoriteetse mehe Pierre Boulezʼ peast. Tema idee oli luua selline (uue) muusika ideedesõlm või taimelava. Cite de la Musique’is oli võimalik vaadata ja kuulata ka Pierre Boulezʼle pühendatud näitust.

Philharmonies oli viimaseid päevi avatud Londoni Victoria ja Alberti muuseumi koostatud ja Pariisi külaskäigule tulnud ülimenukas näitus «David Bowie is», kus sai tutvuda David Bowiega rohkem kui 300 objekti kaudu: laulusõnade käsikirjad, kostüümid, filmilõigud, muusika jne. Eriti avaldas mulle muljet Brian Eno süntesaator, millega tehti muusikat tema Berliini perioodil. Väga mõistatuslik tundus see nuppudega instrument. Näitus nägi edukas ja õnnestunud välja ning vaatamata viimastele päevadele oli see puupüsti täis. Selleks ajaks oli ammu ka üle miljoni külastaja Pariisis seda vaatamas käinud. Dirigent Paavo Järvi tunnistas hilisemas vestluses samuti, et Bowie on talle oluline olnud. Järgmisena pidada sinna tulema The Velvet Undergroundi näitus.

Kontsert. Pariisi Orkester Paavo Järvi juhatusel mängib Max Bruchi viiulikontserti nr 1 ja Gustav Mahleri  5. sümfooniat.  Astusin saali ja enne veel, kui orkester peale hakkas, oli tunda, et vot siin on akustika. See ruum kõlab küll teisiti. Klassikalise muusika kontserdid on minu jaoks sageli mõtlemise kohad. Orkester mängib ja mõte uitab – võib juhtuda, et jääbki uitama. Kuna Pariis oli selleks hetkeks minu jaoks veel võrdlemisi tundmatu linn, siis ikka ju arutled, kuidas selle või teise taristu osaga toime tulla. Et kuidas see metroopiletite automaat küll töötab või kus ma saaksin kümneeurose paberraha kaheeurosteks müntideks vahetada. Selline üsna labane sisedialoog, mis ennast Mahleri viiendale sümfooniale sisse lõimis.

Kuid argimured ei jäänud domineerima ja Mahleri skisoidne sümfoonia pani ennast maksma. Järvi ja orkester juurisid mind praktilistest muredest ja mõttekäikudest otsustavalt lahti. Nii lahti, et ühel hetkel tekkis soov juua üks hoogne sõõm saali kaasa võetud mineraalveepudelist Perrier. Käsi keeras instinktiivselt korki  lahti ja pudelist väljus vali gaasisahin: «shhhhh». Kõrval istunud ja väga keskendunult kaasa elanud, ruudulises villases ülikonnas (kuidas sul küll sellega palav pole, arutlesin vahepeal kontserdi ajal, sest saalis oli võrdlemisi palav) ja prillidega noormees vaatas mind etteheitvalt. Tundsin korraks süüd, et olen mingis mõttes inimese kontserti ära rikkunud, sest tegelikult polnud see susisev heli ju kuidagi vajalik. Aga orkester on suurepärane, nende mängus on tunda midagi füüsilist ja inimlikku ning eriti tuli see välja just Max Bruchi viiulikontserdis. Ja tegelikult eriti just selles solistina mänginud viiuldaja Renaud Capuconi mängu läbi.

Epiloog. Pariis – surnud linn. Pariisis elav tädipoeg Aleksander on mul autoga hotelli juures vastas. Hakkame sõitma. Hotell asub selles kõige vanemas, kitsaste ja keeruliste tänavatega Pariisi osas Ladina kvartali kõrval. Aleksandril mängib autos Üllar Jörberg – CDRile kirjutatud plaat, mille ta oli leidnud juhuslikult majast, kus elab. Teeme akna lahti, et ka tänaval olijad kuuleksid Jörbergi.

Ei tea, mida küll võib mõelda üks võõramaalane, kes möödasõitvast autost hetkeks kuuleb, kuidas Jörberg elumõnudest palmisaarel laulab. Vaevalt et ta midagi mõtleb, sest linnas on igasuguseid helisid. Kuid mine sa tea. Võib-olla aktiveerub mõni muusikaline kujutluslik GPS. Aleksandri auto GPS ütleb aga pidevalt: «Nüüd keera vasakule, nüüd keera vasakule.» Selle GPSi  loogika järgi peaksime ju olema palmisaarel, sellel, millest laulab Jörberg. Lülitame raadio kohaliku Klassikaraadio peale. Tunnen, et see on õige sagedus ja meeleolu. Surnud ja ilusa linna muusika. Varsti jõuamegi ühele märksa laiematest tänavatest.