Aja auk. Syd Barretti lahkumine

Syd Barrett

FOTO: Kuvatõmmis

Mati Undil on 1970ndate alguses kirjutatud üks väike vahva novell pealkirjaga Helgi Sallo lahkumine. See algab stseeniga, milles Helgi Sallo stuudios laulab. Ta laulab, tema laul on ilus, kuid äkki ta lõpetab laulmise ja lahkub stuudiost. Ta väljub majast, läheb üle tee, istub trammile ja sõidab minema. Sellist asja nimetatakse ka kui põhjuseta tegu ja eriti armastasid seda sürrealistid. Sa lihtsalt…astud minema. Teadmata suunas.

Endist Pink Floydi lauljat ja laulukirjutajat Syd Barrettit peeti geeniuseks. Ekstsentriliseks geeniuseks, kellele meeldisid nii absurd kui LSD. 1970. juuni alguses astus ta esimest korda ligi pea kolmeaastast vaheaega taas lavale. Üks viimastest kordadest, mil teda laval nähti, oli koos Pink Floydiga. Ta oli tol korral enne lavale minekut endale rahustit juustesse purustanud ja prožektorite soojas valguses hakkas kogu kraam esinemise ajal mööda tema nägu alla voolama. Sydi nägu justkui sulas. Mõned räägivad, et see jutt ei ole tõsi, sest Syd nüüd vaevalt vajalikke tablette niimoodi raisanud oleks.

Küll aga on tõsi, et Pink Floyd temast järk-järgult loobus, kuna Sydi käitumine muutus liialdava LSD tarvitamise tõttu etteaimamatuks. Psühhedeelia oligi kaootiline, kuid Syd oli muutunud natuke liiga kaootiliseks, oli väljunud selleltki elliptiliselt orbiidilt. Fännidele see kõik isegi meeldis, kuid teistele bändiliikmetele mitte nii väga.

Extravaganza 70 nimelise klubi lavale läks  Barrett koos bändiga, mille üks liikmeid oli Dave Gilmour, mees, kes Sydi põhimõtteliselt Pink Floydis välja vahetas. Mõni aeg varem pärast hullumajast välja saamist oli Syd kolinud muide korterisse, mille aknad olid täiesti juhuslikult Gilmouri akende vastas. Gilmour aitas ka Barretti soololugusid produtseerida, kuid tõdes, et see kõik on väga keeruline. Geniaalsete ideevälgatuste üle domineerisid paraku hetked, mil miski koos ei hoidnud. Mingis mõttes oli Sydi aitamine teiste pinkfloydlaste jaoks rohkem sotsiaaltööprojekt kui kunstiline väljakutse. Sydi sooloplaadid ongi täpselt nii ebaühtlase kvaliteediga, nagu ma kogu protsessi varem kirjeldasin, kuid nende mõju eriti hilisemale indierock'ile on olnud suur.

Neli lugu oli kontserdil ära tehtud, kui Syd äkki otsustas, et nüüd on kõik. Ta tõmbab kitarri seinast ja kõnnib lavalt minema. Mida ta täpselt edasi teeb, ei ole muidugi teada, sest ükski kaamera või ajakirjanik talle järele ei jooksnud.  Nüüd aitavad oletused ja väljamõeldised. Võib-olla ta kõnnib õue, süütab sigareti, vaatab taevasse ja hakkab sammu seadma. Võib-olla kõnnib ta jalgsi oma kodusesse Cambridge’i, sest ka niimoodi oli ta talitanud. Syd Barrett suri 2006. Haigus süvenes ja peamiselt viibiski ta viimased 35 aastat oma elust emakodus Cambridge’is või hullumajades.

Kirjutasin Barretti surma puhul üheksa aastat tagasi ühe loo. Lugesin seda nüüd üle ja jõudsin arusaamisele, et mu mõtteskeemid pole selle üheksa aasta jooksul suurt edasi arenenud. Samuel Becketti kuulsas monotükis «Krappi viimane lint», kuulab peategelane Krapp oma nooruspõlves lintidele salvestatud mõtteid ja kommenteerib neid. «Oh kui loll, oh milline kergats,» kaebleb Krapp, mädanenud poolik banaan käes. Lootsin, et saan vana teksti üle lugedes ka midagi sellist teha, kuid kahjuks ei saanud. Mõne jaoks jääbki areng ja täiustumine müüdiks või illusiooniks.

Tagasi üles