Arvustuse: personaalpäike pimeduses

Robert Jürjendal

FOTO: viljandiguitar.ee

Robert Jürjendal

Valguse palsam

Iapetus Media

Hinne:4

Robert Jürjendal- Valguse palsam

FOTO: Kuvatõmmis

Ajal, mil kitarripõhine popmuusika elab üle ilma läbi järjekordset renessanssi, on eriti hea meel selle üle, et koduses Eestis on ilmunud üsna lähestikku kaks suurepärast kitarriplaati, millel on kõik eeldused olla oma mõnusas ajatuses ka pikemas perspektiivis hetkevooludest üle. Oleg Pissarenko kristalselt selge ja detailideni läbimõtestatud «Point» ning nüüd oma selguselt, virtuoossuselt  ja puhtuselt samasse klassi kuuluv Robert Jürjendali «Valguse palsam».

Mitmetest eripalgelistest koosseisudest tuntud kitarristil ja heliloojal Robert Jürjendalil läks omajagu aega oma esimese sooloplaadini jõudmiseks. See juhtus alles kaks aastat tagasi, album kandis nime «Rõõmu allikas». Oli hea plaat ja võeti hästi vastu ka. Nüüd on see saanud järje. Siin on klassikalise häälega kitarri rohkem kui debüüdis, olgu igaks juhuks öeldud.

«Ilmajaama andmetel paistis päike jaanuaris 2015 Eestis keskmiselt 19 tundi.» See on eestlaste kollektiivse alateadvuse uuematesse soppidesse kindlalt talletunud meteoroloogiline kibe tõdemus ning ühtlasi ka läbinisti instrumentaalse «Valguse palsami» põhiline sõnum. Ja et valguse puudumise korral võib käituda mitut moodi. Jürjendal loob endale koduses keskkonnas lähedaste abiga pimeduses ise valguse ja see on, ma arvan küll, parim mõeldavatest võimalikest variantidest. Plaadi ongi salvestanud ja miksinud Robert Jürjendal ise oma Aaviku talus jaanuaris-veebruaris, aasta  kõige hämaramal ajal. Kaasa teevad Signe Jürjendal (abikaasa, taustahääl), Anti Jürjendal (poeg, tšello) ja Iti Jürjendal (tütar, klavessiin) ning vihm (palas «Mu päev lõpeb»), pluss üks rohutirts («Lauluritsikas») .

Plaat kui tervik on ühtlases ja meditatiivses tonaalsuses ning kõlab kohati nagu Sven Grünbergi muusika kitarril. Kõik palad peale ühe on muidugi Jürjendali enda loodud. Tund aega, kaksteist lugu pluss lisalugu «Valguse palsam», mida Robert Jürjendal ise kutsub plaadi alternatiivseks kokkuvõtteks.

Plaadil on kasutatud ühe ja sama sõnumi edastamiseks mitmeid erinevaid vorme alates robertfripilikust ambiendist («Päikesest valgustatud» ning võrratu nimilugu) ja lõpetades otsekui edasijõudnute kitarriõpiku viimastelt lehekülgedelt pärit palaga «Muundumised». Vahepeal on moodsaid luupe ja isegi karedat urbanistlikku rõdulõkke folki, fusion'it ja eksperimentalismi. Mingis mõttes on «Valguse palsam» nagu Valdur Mikita «Lingvistiline mets», mida ei pea nautima tingimata algusest korralikult lõpuni. Meeleolu saab kätte ka suvalisest kohast ja see meeleolu on hea ning positiivne.

Tagasi üles