Loe: katkend Kaur Riismaa auhinnatud romaanist

Kaur Riismaa, "Pimeda mehe aiad" Foto: Tänapäev

Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võitis tänavu Kaur Riismaa romaan «Pimeda mehe aiad». Varem on Riismaa tuntud hinnatud luuletajana, «…aiad» on tema debüütromaan.

Loe katkendit!

Kahtlemata oleks härra Koi surnud teisiti, kui ta poleks tollel hommikul septembris läbi hommikuse une ajanud kogemata voodilaualt põrandale pisikest klaaskuuli, mis ta viisteist aastat varem Lindaus eneselegi õieti teadmata põhjusel näpanud oli. Nüüd veeres see kõrinal üle pruuni parketi, põrkas vastu rõduukse madalat läve, kõhkles veidi, mis suunas jätkata oma teekonda, kuid otsustas siis mõnikümmend sentimeetrit hiljem jääda pidama. Härra Koi silmitses padja varjust kuuli, kuidas selles valgus murdus, kuidas see jättis põrandale vaevu aimatava vikerkaare. Klaaskuul elas oma elu, selles oli härra Koi veendunud, ning kuulita ei läinud mees kuhugi, ja kuigi Koi alatasa asju ära kaotas, siis ometi oli kuulikene jäänud temaga reisil läbi kogu Euroopa siia Aranjuezi välja.  Koile meeldis mõtelda, et mõned jalutavad koeri, teised kasse, aga tema, härra Koi, jalutab valgust.

Jah, see oli olnud üks ütlemata igav päev. Ta oli istunud Lindau sadama ääres kohvikus ja teinud aega parajaks. Laev Meersburgi väljus alles kell neli pärast lõunat, nõnda jäi tal rahulikult paar tundi, et juua kohvi ja vahtida jahte, mida nüüd sügise tulles kippus aina vähemaks jääma. Hooaeg oli läbi. Ja klaaskuul oli tal siis juba olemas. Parajasti mõtiskles Koi, kas kuulid seisavad või ehk saab nende kohta ütelda ka: istuvad. «Mismoodi kuul seisab, ta seisab paigal, jaa, tõsi, tõsi, aga sama hästi võiks ju ütelda, et istub, nii nagu riided istuvad inimesele selga, ja too lõvi seal postamendi otsas istub sinna ju ka päris hästi, istub päris väärikalt teine, tõsi, tõsi.»

Härra Koi armastas igavust. «Igavuses on ajatust!» võis ta teatada, enamasti ise taipamata, mida ta sellega täpselt mõtles. Oma kuidagi varakult halliks läinud peas seostas ta igavuse budismiga, miks, ta ei teadnud, härra Koi polnud kunagi budismi vastu huvi tundnud. Kuul igatahes oli tema ees laual ning selle peegelduses märkas ta, et vaikne, peaaegu aimamatu vihm tuleb üle Constance’i järve. See oli klaaskuuli viis temaga suhelda, leidis härra Koi. «Kuul juhib tähelepanu, teda ennast ei ole, tal pole oma arvamust. Ta ei kirjuta mulle ette, ainult viitab, et näe, oleksid pidanud natuke vähem romantiline olema, oleksid võinud ju otsustada rongi kasuks, nagu too neiu hotelli vastuvõtulauas soovitas. Viidates justament vihma võimalikkusele, tõsi, seda oli ta ju ütelnud, aga mina, vana ja ikka veel nii rumal, ei saanud silmi sadamalt, tõsi, ja ka neiult. «Kui saarel olla, siis on narr saarelt rongiga lahkuda,» nõnda ma ütlesingi, tõsi, ja neiu naeratas, aga mitte mulle, muidugi mitte, ta naeratas seda naeratust, mida tuhandetele teistelegi. «Täpselt nii, nagu teie soovite,» tähendas see.» Härra Koi võttis oma kerge kohvrikese ning lahkus hotellist pisut segaste tunnetega. «Kas ma lasin ennast sellel neiul ära teha? Mis ta nimi oligi ... mingi … Ei tule meelde, näe, tõsi, pea ei pea enam kinni. Ma ei ole nii vana, nelikümmend viis, tõsi, siit on veel oma teine nelikümmend viis minna, kui ennast viisakalt ülal pidada. Kuidas ma pean end ülal? Mille kohal? Kas lamp peab ennast ülal või ripub niisama? Mis on lambi mõte peale valguse? Muuseumis ma nägin lampi, mida enam ei süüdata, too lamp polnud miski lamp enam, muuseumis on surnud asjad. Hea, et kirikus ei küsitud sissepääsu eest raha, see oleks ju tobedus, see oleks Jumala muutmine surnud asjaks. Jumala surm ...» Härra Koi polnud religioosne inimene, kirikus käis ainult oma mõningase asjaarmastajaliku arhitektuurihuvi pärast, aga lahkus kohe, kui märkas kogudust ja õpetajat. Ta tunnistas, et Jumal võib olla, et teda on paljudele inimestele vaja, aga samamoodi tunnistas härra Koi näiteks Euroopa parlamenti, hoolimata, kes seal istuvad, mis nad seal teevad ja kes neist see kõige tähtsam on.

«Nelikümmend viis ... jaa-ah. Nojah, tõsi. Teist sama palju veel, ma arvan, kui tervislikult toituda, liikuda, mitte liialt muretseda asjade pärast, mis minusse ei puutu, kas tead,» ütles ta kuulikesele laual. «See on pika ea saladus. Mitte muretseda, tervislikult igavleda.» Kuul vastas, et vihm on nüüd hakanud sadama. See kõrises üsna samamoodi vastu kohviku akent, nagu viieteistkümne aasta pärast kõriseb kuul üle hotellitoa põranda. «Aasta pärast olen ma kusagil ... ega seda ei tea ette, kus ma lõpetan, mismoodi me siin elus lõpetame. Kümne, viieteistkümne aasta eest ei teadnud ma unistadagi, et kunagi võtan ette midagi nii suursugust, ma vana kehkenpüks, et travaitan Euroopas nagu mõni rantjee.» Härra Koi tõstis jala üle teise ning puutus kogemata laua vastu, kuul võpatas ja tahtis nagu põgeneda, kuid Koi püüdis ta kärmelt kätte. «Eks me võõrista ka, näed, sa tahtsid jalga lasta, pelgad mind veel ...» Kuulikene peegeldas vastuseks kohviku siniste varjudega laelampe ja selja tagant liginevat ettekandjat, kes tuli uurima, ega klient midagi juurde ei soovi. Härra Koi mõtles uuesti tolle vastuvõtulauaneiu peale, mõtles oma albi laevareisi peale ja otsustas, et midagi pole päästa – «Lootusetu romantik, ah, tõsi, lootusetu!» –, ning tellis endale «ein Pilsner, bitte».

/…/

Kaur Riismaa

«Pimeda mehe aiad»

Kujundanud Angelika Schneider

Tänapäev, 2015

Teiste Tänapäeva romaanivõistlusel hinnatud töödega saab tutvuda siin.