Legendaarne Pilpaküla: «Suur-Sõjamäe» Postimehe Kinos

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Režissöör Aljona Suržikova film «Suur-Sõjamäe».
Režissöör Aljona Suržikova film «Suur-Sõjamäe». Foto: Kaader filmist

Nädala lõpuni saab Postimehes vaadata Aljona Suržikova dokumentaalfilmi Tallinna lennujaama külje all olnud Pilpakülast - «Suur-Sõjamäe».

​Üksvahe oli Tallinna lennujaama külje all paiknev, lammutamisele määratud Pilpaküla väga popp. Tehti igasuguseid imelikke kunstiprojekte, n-ö avastati selle väljaspool seadust tegutseva aiandusrajooni metsikut, värskena mõjuvat «eksootikat», mis ei taha kuidagi sobituda üha enam standardiseeritavasse, (üle)arendatavasse moodsasse linnakeskkonda.

See filmgi on valminud tolles laines, aga ei kanna niivõrd miljööväärtuslikku, linnaruumis eneses sisalduvaid vastandusi ja erinevaid kihistusi eksponeerivat, seda rikkuseks pidavat tähendust. Režissöör Aljona Suržikova läheb hoopis kaugemale, teeb Pilpakülast suure sümboli – nende inimeste oma, kes on õnnetult kahe riigikorra vahele kinni jäänud, keda on marginaliseeritud nii «enne» kui ka «nüüd» ning kes on hakanud end selle tõttu ka ise marginaliseerima. Ja see on juba väga halb.

«Nõukogude võim ajas meid korduvalt minema / Uus aeg tuli õnneks, et meid rahule jätta / Kuid pidu oli lühike, sest külla tuli George / Siis maeti betooni kõik kurgist isakoduni / (refräänina) Aiad, aiad, aiad / See on ju vene rahva hinges / Ei Euroopa ega kuradi ema aru saa / Mida tähendab aia abil ära elada,» nagu laulab üks Pilpaküla bard ses filmis.

Hästi laulab. Mis aga peamine – meile ebamugavalt. Järelikult tasub vaadata.

Postimehe tellijad saavad Postimehe Kino filme vaadata tasuta.

+ Postimehe Kino saavad vaadata ka Postimees Plussi tellijad ja päevapileti ostjad.

Tagasi üles