2001. aastal, kui PÖFF näitas Hammeri stuudio eriprogrammi, pidi legendaarne Dracula ka ise siia tulema, ent ütles viimasel hetkel siiski ära. Ja nüüd Christopher Lee (1922-2015) enam ei saa.
Draculal jäigi Tallinnas käimata
Tiina Lokk seletas hiljem, et ametlikult tõi näitleja põhjenduseks «Sõrmuste isanda» reklaamikampaanias osalemise, kuulu järgi võis aga põhjuseks olla näitleja soovimatus end taas Draculana afišeerida.
Selles võib isegi tõepõhja olla. Dracula, keda Lee mängis veel mitu korda 1960-1970ndatelgi, mõjutas tema karjääri tuntavalt. Üha sagedamini kutsuti teda kehastama kõikvõimalikke pahaendelisi tegelaskujusid, muumiatest kurjade geeniusteni. 1970ndate teisel poolel otsustas Lee stamprollide eest koguni Hollywoodi põgeneda, et karjääris uus lehekülg pöörata.
Seda, et Lee teemast tüdinenud on, võib välja lugeda ka temaga tehtud hilisematest intervjuudest – ainuüksi viisakus ei lubanud tal ikka ja jälle Dracula kohta pärivaid ja teda õudusfilmide legendiks tituleerivaid korrespondente puu taha saata.
No aga kuidas sa jätad küsimata, kui Lee kehastab Draculat, ja mitte ainult teda, ka paljusid teisi kurjakuulutavaid mõtteid hauduvaid tegelasi nõnda eriliselt, või oleks täpsem öelda - kuratliku sarmiga. «Sõrmuste isandaski» on ta Saruman, mitte Gandalf. Rääkimata krahv Dookust, Fu Manchust või Scaramangast.
Lee filmograafia on aukartustäratavalt pikk, rohkem kui 300 filmi. Mõistagi pole kõik selles puhas kuld («Ma ise pole ka kõiki näinud,» tavatses öelda Lee), nagu pole kõik tema kangelased ka antikangelased. Sellesse nimekirja mahub näiteks ka hulk komöödiaid, just Ameerika perioodist. Ta on mänginud nii prints Philipit kui Pakistani riigi rajajat Mohammad Ali Jinnahit.
Jah, Oscarile teda ei nomineeritud, võitmisest rääkimata, aga selle eest sai Lee ette näidata palju vägevama, Spirit of Metal nimelise auhinna. Tema sügav hääl kõlab nii mõnelgi kontseptuaalsel heavy metal´i plaadil. Viimase EP andis ta sealjuures välja 2014. aasta lõpus, 92-aastaselt. Oli alles mees!