Ariel Pink andis Valukojas valu

Publikusse sukeldunud

FOTO: Aron Urb/Orants.ee

Kuulsin millalgi jutte, kuidas mõned Ariel Pinki bändi Haunted Graffiti liikmed pidada väga ootama Eestisse tulekut. Kaks korda on käidud ja ju siis on hea mulje jäänud. Siis kuulsin veel juttu, kuidas Ariel olevat ühel hiljutisel festivalil oma kontserdi lihtsalt tuimalt ära teinud umbes sellise olekuga, et tahtsite mind, saite mu, fuck off. Ta tundub tujukas tüüp, või mis tüüp, geenius ja selle tujukuse väikestviisi tõestuseks võib mainida veel kasvõi seda, et ta ei anna enam intervjuusid. Ju siis on keegi väikest kasvu geeniuse ära pahandanud.

Ariel Pink Valukojas

FOTO: Aron Urb/ Orants.ee

Vaiko Eplik soojandas Ariel Pinki akustilise kavaga Pinki loomingust

FOTO: Aron Urb/Orants.ee

Pink ja bänd saabumas

FOTO: Aron Urb/ Orants.ee

Ariel Pink

FOTO: Aron Urb/Orants.ee

Ariel Pink

FOTO: Aron Urb/Orants.ee

Ariel Pink's Haunted Graffiti

FOTO: Aron Urb/ Orants.ee

Jepp- nii on

FOTO: Aron Urb/ Orants.ee

Ariel Pink Valukojas

FOTO: Aron Urb/Orants.ee

Lugude list

FOTO: Aron Urb/ Orants.ee

Noblessneri Valukotta oli kogunenud publikut täpselt nii palju, et kõik olid arvatavasti rahul. Piinlik polnud, et vähe, samas kedagi ei tapetud ära. Kuigi räägiti, et kohal oli ka neid, kes terve kontserdi vältel oma instragrami fiidi skrollisid, siis mina, käsi südamel, selliseid ei näinud. Küll nägin palju imetlevaid pilke ja selleks oli ka põhjust. Soojendajaks oli Vaiko Eplik, kes tegi akustilise hommage või nagu ta ise ütles fänni-kunsti Pinkile. Eplik sättis kontrollpaneelid päikese poole, et Pink võiks tulla.

Ariel Pink esines täie laadungiga, tegi korralikult katkise olekuga glam-rock-show nagu peab. Ilmselt olid kohale tulnud peamiselt ka inimesed, kes teadsid , millega on tegu, mitte polnud piletit saanud näiteks oma vanaemalt või kuskilt raadiomängust. Minul oli see teine Pinki kontsert, eelmine toimus mõned aastad tagasi Rock Cafes ja oli oluliselt puisem. Oli näha, et nii Arielil kui tema friigil bändil Haunted Graffitil oli Noblessneris esinemine rõõmuks ja see rõõm aina esinedes kasvas. „See on väga crappy kontserdimaja, aga mulle meeldib,” tegi Ariel veel komplimendi esinemispaigale.Lõpuks sukeldus Pink isegi lavalt publikusse ja lasi end kätel kanda nagu oleks selle kõik ära teeninud.

Mulle live-esinemised üldse liialt ei meeldi ( kohal käies ei meeldi, Youtubest vaadates meeldivad) ja esimene tutvus Ariel Pinki muusikaga aastal 2004. oli ka sellepärast nii mõjuvõimas, et ta tundus tubane tüüp. Mulle tekkis pähe ja silme ette  meelepärane müüt kellestki, kes on loonud kuhugi oma Beverly Hillsi toauberikku ühe kunstliku paradiisi, mis koosneb lõputust popkultuuri recyclingust ja võib-olla vahel ka mõnest narkootilisest ainest. Ariel Pink oli pigem idee kui inimene, kui keegi, kes võiks tulla lavale ja laulda, esineda, plahvatada, pulbitseda, olla rock n’ roll, olla valmistatud päris inimese ainest. Kui Quentin Tarantino on kuulsaim näide tüübist, kes kogu oma filmihariduse sai videopoes töötades, on Pinki loomingus väga tunda, et tema sai oma hariduse plaadipoes töötades, ja muidugi lapsena MTV-d vaadates.

Frank Zappa oli eilse kontserdi põhjal ehk kõige kindlam nimi, mida tahaks Pinki puhul võrdlusmomendi ja eeskujuna välja tuua. Pidevad ja rahutud motiivide vaheldumised, tsitaadid või pseudo-tsitaadid, teatraalne friikshow, veider huumor jne. Kuid kui Zappa tundus olevat läbinisti irooniline ja selline idee-muusik, kontseptualist, võis Pinki puhul märgata aeg-ajalt mingisuguseid ekstaatilisemaid momente, selliseid, kui tundub, et nüüd on kontroll natuke kadunud, iroonia lennanud vastu taevast selle sõna kõige otsesemas mõttes ja muutunud puhtaks naudinguks, millest paistab läbi geeniuse säde. Pop-trash geeniuse katkine säde. Selliseid momente sellel kontserdil oli ja nende pärast tasus sinna minna. Aga isegi kui neid poleks olnud, oleks ikka tasunud minna. Nii et Valukojas anti valu.

Kontsert

Ariel Pink's Haunted Graffiti, Vaiko Eplik

Noblessneri Valukojas 11.juunil

Tagasi üles