20. sajandi vahest kuulsaim saksa filmirezhissöör Rainer Werner Fassbinder suri nii- pime tuba, diivanil lebab mees, kellel on sigaret hambus ( selleks hetkeks ilmselt juba kustunud), videomakis mängimas üks vana film Spencer Tracy ja Bette Davisega.
Tema käeulatuses oli telefon, millega ta totaalselt põletatud olekus vanadele sõpradele üle terve maailma kõnesid võttis, et veenduda kellegi emotsionaalses kohalolus. Et kusagil seal, telefoniliini kauges otsas on keegi inimene, kes räägib, vaikib ja hingab. Surmakuupäevaks on märgitud 10. juuni ja põhjuseks kokaiini ja rahustite üledoos. Tegelikult oligi tal järgmisena plaanis vändata film mingisuguse obskuurse 20. sajandi alguse itaalia romaani järgi, mille pealkiri oli «Kokaiin».
See kõik pidigi nii minema. 37-aastaselt surnud Fassbinder rääkiski, et tema eesmärk on elada intensiivselt ja kiiresti. Ja muutuda koledaks. «Ma tahan olla koledana ajakirja «Time» kaanel.». Kogused, millega režissöör päevas ennast mürgitas, olid muidugi võimsad. Kolm grammi kokaiini, natuke heroiini, pudel viskit, mõned õlled, sada sigaretti, mitu peotäit rahusteid pluss kolm neljakäigulist söömiskorda. Ja seda ajal, mil ta töötas. Kuigi jah, töötas ta pidevalt. Tegi ikka nii kaks-kolm filmi aastas ja tasemel langeda ei lasknud.
Fassbinderil oli superhea muusikamaitse ja see on ka üks põhjus, miks me temast selles rubriigis räägime. Tema absoluutseks iidoliks oli Elvis Presley. II maailmasõja lõpuaastal sündinud Fassbinderi pelgupaigaks lapsena oli kino, kus näidati muidugi ameerika filme, neid suuri unistusi. Ja ameerika kultuuri kohal säras 1950ndatel ikka Elvise nimi. Kui nüüd veel ameerika kultuurist või tolleaegsest popkultuurist või massikultuurist rääkida, oli Fassbinder üks saksa uue laine režissööre, mille jaoks oligi tähtis just Ameerika Ühendriikide kommertskinole vastandumine. Tegelikult küll nii vastandumine kui ka imetlus.
Tema suureks eeskujuks oli Hollywoodi suurim melodraamade meister Douglas Sirk, kelle kuulsaim film kannab pealkirja «Elu imitatsioon». Eks oli Fassbindergi nii enda kui ka teiste elu ja selle imitatsioonide peale palju mõelnud ning oma filmides ta neid vahekordi käsitles. Kunstlikkus või täpsemalt olemise kunstlikkus oli Fassbinderi loomingu üks tabavamaid märksõnu. Maailm kui plastmassist figuur, mille sees leidub painajaid ja varje, ja nii palju, et see figuur lõpuks katkeb, kuid jah, katkenuks ta jääbki.
Mäletan seda üllatavat momenti, kui sai kunagi vaadatud Fassbinderi kõige autobiograafilisemat, transseksuaal Elvirast (sünninimega Erwinist) rääkivat filmi «13 kuuga aastal» (1978). Selle ühes stseenis mängis New Yorgi elektropunkarite bändi Suicide pala «Frankie Teardrop» – lugu sellest, kuidas loo nimitegelane Frankie töötab tehases, lõpuks oma masinlikust ja dehumaniseerivast tööst hulluks läheb ning oma perekonna tapab. Selline tume ja maaniline elektrooniline pulss see «Frankie Teardrop». Suicide’i Frankie mängis narkoärikast tegelase juures, kelle nimi oli Soul Frieda, ja selle saatel pumpas toas muskleid keegi kulturist. Imelik stseen, imelik muusika. Aastal 1978 teadis Suicide’i ilmselt maailmas umbes kolm inimest ja üks neist oli Fassbinder.
Meenub ka, et Fassbinder nimetas oma kõige lemmikumaks pühapäevahommikuseks looks Kraftwerki pala «Radioactivity», mida ta kasutas ka oma kümneosalises seriaalis Berliin-Alexanderplatz, mis rääkis hoopiski elust 30ndate Berliinis.