Süngemast süngem «Dorian Gray portree»

«Dorian Gray portree» Foto: Jaana Süld

Dorian Gray täiesti autentseks kujutamiseks polnud Mart Müürisepa tunnete ampluaa piisavalt lai. Hetkeni, mil toimus stseen, kus Dorian toorelt ja julmalt alandas Sybil Vane’i (Jaune Kimmel, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), ehk tema pöördumatult paheliseks muutumise momendini, polnud Müürisepp nimiosas usutav.

Maailma pahedest rikkumata Grayd Müürisepp veenvalt ei esitanud, küll aga toimus välgukiirusel tema metamorfoos ja hedonismist pimestatud Dorian Gray Müürisepa kehastuses enam ükskõikseks ei jätnud.

Põhjuseid, miks lavastuse esimeses osas ei olnud äratuntavad noormehe südamlik suhe kunstnik Basil Hallwardiga ega ka uudishimu lord Wottoni suhtes ja intensiivne, seksuaalse alatooniga kiindumus temasse, ei peitu ainult Müürisepas. Oma osa oli siin inglaslike dändide asemel pigem lihtsaks ja eestlaslikuks jäänud Basil Hallwardil Tarmo Männardi esitluses ja Andres Roosilehe Henry Wottonil. Viimasel puudus tuntavalt romaani kirjutatud snobism, kuninglik-esteetiline ja majesteetlik hoiak. Peenekoelised ja küünilised elutarkused tema huulilt kõlasid, nagu oleks neid lausunud Kivirähki Rehepapp.