Just ilmus noorte seas ülimenukaks osutunud romaani «Nullpunkt autori Margus Karu teine raamat «Täna on täna ja forever on forever» (kirjastus Pegasus 2015), mis viib lugeja kaasa peadpööritavale seiklusele tänapäeva noorte täiskasvanute maailmas. Avaldame raamatust katkendi.
Katkend Margus Karu raamatust «Täna on täna ja forever on forever»: kanüül ja kalapood
Kanüül ja kalapood
Ärkan ja löön silmad pärani lahti, sest kuulen valju kingade kõpsumist endale lähenemas. Selline tunne on, nagu oleksin just esimesse tundi sisse maganud ja tahan krapsuga voodist püsti tõusta, kuid vajun kohe segaduses tagasi. Ma olen nahksete pingul rihmadega randmeid pidi voodiraami külge kinni seotud. Käed valutavad ja on täis kergeid soonimis- ja vist isegi ... lõikehaavu, nagu oleks keegi nüri noaga hooletult mu käe ümber ringe joonistanud. Käsivarde torgatud kanüülist voolab mu organismi tundmatut vedelikku. Mul on seljas lühike roheline haiglakittel, mis mu intiimsemad kehaosad vaevalt ära katab. Mind ümbritsevad meditsiinirohelist karva plastkardinad ja ninna tungib ravimite ja steriliseerimisvahendite vänge lõhn. Võta rahulikult. Mõtle, mis sa eile tegid. Palun nüüd, Tekla, tuleta meelde, mis sa tegid.
Mu ümber rippuvad kardinad tõmmatakse kõrvale ning ere valgus matab kõik ühtlasse udusse. Valgusvihku astub lühike arstikitlis paksude prilliraamidega mees ning tema selja tagant avaneb vaade steriilsele haiglainterjöörile: mu voodi vastas on veel analoogseid kardinatega eraldatud voodeid, taamal paistab vastuvõtulaud ja mõni üksik medõde ringi kõndimas. Mis keel see on, mida ma kuulen? Ma saan sellest aru, aga mulle ei tule meelde, mis keel see on. See peab olema kas eesti või inglise.
See ju peab olema eesti keel.
Pisike arst noogutab mulle, kuid see läheb kohe üle peavangutuseks.
«Tere. Mina olen doktor Gyllenstone.» Inglise keel. Raudselt inglise keel. Ta aktsent on eriskummaline ja ta tõstab lause lõpus hääle üles, justkui ei oleks ta ise ka päris kindel, kas ta ikka on doktor Gyllenstone või mitte ja kontrollib seda minu käest üle. Otsustan sellele lausele mitte reageerida ja vaatan ringi. See ei saa olla võimalik. Kus ma olen? Sulen silmad. Ma peaksin koju minema. Ma arvan, et peaksin kindlasti koju minema. Või Elvise poole. Ma peaksin kellelegi äkki helistama. Avan taas silmad. Kõik on endine ja pisike doktor seisab endiselt mu voodi kõrval.
«Kus ma olen» küsin.
Arst kergitab oma pakse puhmaskulme ja vaatab pettunult medõele otsa. Naine kehitab õlgu ja asjatab mu kanüüliga.
«Kaaas teeee inglisee keeelt rääägite?» küsib arst igat häälikut lauses rõhutades, nagu oleksin ma seniilne vanadaam, kes on hooldekodust plehku pannud ja nüüd haiglasse toimetatud.
Muidugi räägin ma inglise keelt ja noogutan, et sellest mõista anda.
«Te olete Southern Crossi haiglas.»
Southern Crossi haiglas? Mingi erakliinik? Kuidas ma siia sattusin? Proovi uuesti meenutada.
Ei midagi. Mälu on umbes, reaalsus raiub läbi kolba ja mälestused kaovad üksteise järel kaugesse ilmaruumi. Ma proovin neid lennult veel tabada, aga saan vaid mõne üksiku kätte. Kaua ma siin olen olnud?
«Kas oled nüüd rahulikum?» katkestab mees mu mõtiskluse.
«Jaa. Ma ei tea ... Kas ma enne ei olnud?» küsin.
Arst teeskleb kannatlikkust ja rõhutab: «Inglise keeles palun. Ma ei saa teist aru.»
Mida perset? Mis keelt ma siis räägin? Ja ma olen ju väga rahulik. Kuigi ma saan aru küll, et tegelikult oleks üsna loomulik, kui ma oleksin närviline või vähemalt mures. Iga normaalne inimene oleks vist sutsu endast väljas, kui ta ärkaks voodi külge seotuna tundmatus keskkonnas, aga mina miskipärast ei ole. Isegi seda ärevnukrat valu ei ole mu südames, mis mind igal hommikul Gea kõrval ärgates happeliselt paitas. Kogun end. Nii ... inglise keel. Tekla, leia endast üles inglise keel.
«Kas ma enne siis ei olnud rahulik» pärin uuesti, aeglaselt end kokku võttes, lootes, et neist sõnadest saadakse aru. Arst küll ei vasta kohe, kuid näen ta näost, et vähemalt keeleloteriiga panin täppi. Ta osutab pilguga rihmadele, millega ma voodi külge seotud olen.
«Aa,» vastan. «Sellepärast siis ... Mis ma tegin?»
«Meie sind ei leidnud. Politsei tõi sind ära, sul olid käed raudus. Karjusid ma ei tea ... kreeka keeles ehk.»
«Eesti keeles?» küsin täpsuseks, kuid arst ei tee seda märkama.
«Rapsisid hüsteeriliselt ringi, proovisid haigla personali rünnata. Hiljem tuleb sul veel politseiga tegemist ... Olgu õnn siis sinu poolel. Aga mida sa tegid eile?» küsib ta ja võtab kaustiku välja ning klõpsab pastakat, et süsi välja tuleks.
«Mul oli sünnipäev,» vastan.
«Palju õnne. Sa saad aru küll, mida ma küsin,» lausub arst valjemalt ja raputab mind õrnalt õlast. «Mida sa tegid? Mida sa võtsid? Ma pean seda küsima, saad aru?» Tunnen ta häälest kaastunnet minu ja mu olukorra vastu.
«Ma ei tea,» vastan külma rahuga ja ma ei valeta. Kuulen, kuidas pastakas ta kaustikulehekülgedel sahisedes sõnu voolib.
«Ma iis aitan sind veidi. Kus sa LSDd manustasid?»
«LSDd?»
«Jah, LSD, hape ... Lucy ... Elvis ... margid ... ma ei tea, kuidas te seal Teestis seda kutsute.»
«Eestis,» parandan arstionu teadmisi geograafia vallas ja jään mõttesse. Ma siis pistsin selle margi endale suhu. Väga loogiline ja mõistlik asi, mida teha pärast vaaliumi, ohtrat alkoholi ja kanepit. Tubli töö, Tekla. Tubli töö. Mälestuste virvarr lahkub mu peast nüüd nagu kevadine tulvavesi ja viimsed mälukillukesed moodustavad mulle senitundmatuid sündmusi. Mu peas möllab mõtetemaru ja tundeväädid põimivad uudseid mustreid. Liiga palju asju, millest ma midagi aru ei saa. «Ma ei tea,» vastan poolavatud suuga.
«Olgu. Seda pead politseile täpsemalt seletama, kui sa selgeks saad.»
«Ma olen selge.»
«Kaugel sellest! Sa oled tugevate rahustite all, usu mind, muidu sa ei lesiks praegu nii rahulikult voodi külge aheldatult. Sa tead muidu, kui karmid on meie riigi seadused narkootiliste ainete manustamise ja nende üle piiri toomise suhtes? Oled ehk kuulnud? See su pakike on hetkel ravimiametis kontrollis. Ma siiralt loodan, et sul läheb leebelt, sa ei tundu tavaline druggy. Aga kui loll sa võid olla, et sa ... Sind toodi siia alasti. Ihualasti. Sa plaksutasid kätega hüsteeriliselt vastu ennast ja mööduvaid inimesi ning kisendasid lakkamatult kogu aeg ühte ja sama lauset.»
«Issand jumal!»
«Ma ei tea, mida sa karjusid. Ma ei tea, mis keeleski sa karjusid. Ma lasen medõel sind lahti siduda. Kuid kui sa peaksid uuesti märatsema hakkama, siis» Arst ei lõpeta oma lauset, vaid hüüab midagi üle õla ja pisike helerohelistes riietes vanem naine lippab temani. Nad vahetavad paar lauset ja õde hakkab mu käsi lahti harutama.
«Millest need ...» küsin ma sinakate muljumishaavade kohta, kui mu käed vabastatakse.
«Käeraudadest. Ja kanüüli rahustitega hoiame kuni politsei saabumiseni sees – nii sinu enda kui ka meie südamerahuks» Arst lahkub, õde tõmbab kardinad täielikult eest, tuleb mu juurde, patsutab mind kaastundlikult õlale ja läheb sõnagi lausumata ära.
Issand jumal.
Ma kartsin. Ma kartsin nii väga ja proovisin teha kõik, et seda ei juhtuks. Ma nii tahtsin siia jääda, aga ma tundsin, kuidas ma hakkan lahkuma, kuidas ma ei suuda enam kinni hoida. Ma proovisin põgeneda, teha midagi, mis seda peataks. Ma proovisin ära joosta, aga ma kukkusin, sest mu silmanägemine oli kadumas. Aga siis keegi püüdis mind kinni ja sosistas mulle kõrva: «Ära muretse, lase minna. See on okei.» Ma rabelesin temast lahti, komberdasin paar sammu edasi, kuid kukkusin jälle tema käte vahele. «Ole rahulik, kõik saab korda. Mul oli ka esimesel korral raske,» kordas teine. «Ma hoolitsen su eest,» ütles kolmas. «Ja need kahtlused, mis su peas on, need unusta ära. See kõik on päris.» Ma ajasin end uuesti püsti ja sain aru, et selle eest ei ole võimalik põgeneda. Ma pidin rahulikuks jääma. Ma hakkasin vargsi edasi kõndima, aeg-ajalt kukkudes, kuid alati oli keegi mind püüdmas, kuni lõpuks lõdvestasin kõik lihased ja kukkusin igaviku sülle. Ma hakkasin veerema. Aina kiiremini ja kiiremini lõpmatuse poole.
Ajan end istuli ja vaatan rahulikult ringi. Ainus, mida ma päriselt selgelt mäletan, on see, et kunagi istusin ma Elvise maja katusel ja suitsetasin. Ma olin pahane. Pahane kõigi teiste peale peale enda. Kui ma teada saaksin, mis päev on ... Kas see on tõesti võimalik, et ma ei ole ... Eestis? Jumal küll ... Mõtle nüüd,Tekla. Mõtle, mida sa nüüd tegema pead. Olen esimesel korrusel. Intensiivis.
Minuga oli eile siis tõesti nii halvasti ...
Politsei tuleb peagi ...
Valvelaua taga ei ole hetkel kedagi.
Selle kõrval on uks, kust saab vist välja.
Sulgen silmad.
Avan need taas.
Nüüd.
Kisun kanüüli oma käest robustse tõmbega välja. Veri. Tõusen. Ja jooksen. Pea käib ringi. Uksed lähenevad aegluubis ja jalad on nii kuradima rasked. Avan need mõlemad tugeva lükkega ja ere valgus pimestab mind. Ma jooksen ummisjalu teadmata suunas, nii kiiresti, kui suudan.
Ma jooksen.
Ma jooksen.
Ma jooksen.
Üks jalg.
Teine jalg.
Päike. Ere päike kuumutab mu keha ja varjud on tugevad. Toksilisena mõjuv linnaõhk voolab mu ninasõõrmetest sisse. Palav. Varahommikune päike on teekatte juba kuumaks kütnud. Üks jalg, teine jalg, üks jalg, teine jalg, vajuvad mu justkui savist tallad vastu kuuma asfalti ja kerkivad sama kiirelt taas. Tundmatud päikese käes sillerdavad kõrghooned mööduvad minust üksteise järel. Kriiskavad jõulukaunistused ripuvad poeakendel. Jõuluvana kostüümis mees kõnnib mulle vastu. Ma ei tunne midagi ära. Ma tean, et ma peaksin, aga mu ümber on võõrad tänavad. Võõras linn, võõrad inimesed ja võõras keel ja ma jooksen. Ma jooksen kogu oma jõudu kasutades eimillegi suunas. Heleroheline haiglakittel lapendab tuules. Mu näos ei liigu ükski lihas, mu pisarakanalid on kinni surutud, päike kiirgab silmipimestavalt otse läbi mu laienenud pupillide ning takistab märkamast esimest rongi ootavate inimeste anonüümseid hinnangulisi pilke, kuid ma tunnen neid oma higisel kuklal. Hoolimata sellest, et mu parem käsi on tugevasti vasaku küünarvarre ümber klammerdunud, imbub veri sõrmede vahel läbi ja joonistab tulisele asfaldile mu punakaspruuni põgenemisteed. Üks jalg, teine jalg, üks jalg, teine jalg.
Kus ma olen? Mis jama see on? Mis, kurat, juhtus!?
/---/