Turundusosakonnast saavad alguse ka selle filmi probleemid. Sauruste teemapark (samas kohas, samas vormis kui 1993. aasta filmis) on juba paarkümmend aastat tegutsenud, aga publiku huvi kipub langema, vana hea Tyrannosaurus Rex ei tee piisavalt kassat.
Nii antaksegi saurusemaailma geneetikalaborile ülesanne disainida uus, enneolematu elukas, mis publiku taas pileteid ostma paneks. Disainsauruse nimeks saab Indominus Rex. Raevukam, hambulisem, ogalisem ja arukam kui ükski teine pargi asukas. Just see, mida publik vajab. Loomulikult pääseb ta kohe oma aedikust välja ja järgneb poolteist tundi arvutis joonistud veresauna. Igav. Selle filmi päästab vaid suur ekraan ja kõva mürts.
Lõpuks selgub, et I. Rexi rajalt maha võtmiseks on ainus võimalus tema peale T. Rex lahti lasta ning filmi lõpp meenutab selliseid klassikalisi B-kategooria filme nagu «Megashark versus Giant Octopus» (2009) või Jaapani kaiju-kino «Godzilla versus Mechagodzilla» (1974, 1993, 2002) jt. Eelmainitute camp-element muudab nende vaatamise lõbusaks, aga Spielberg võtab oma frantsiisi surmtõsiselt, kopeerib detailideni esimest sauruste-filmi ning tulemus paneb haigutama.
Inimkarakterid on üheülbalised. Esimese filmi skeptikust matemaatiku (Jeff Golblum) rollis on nüüd saurusetreener Owen Grady (Chris Pratt), kellel pole pooltki oma eelkäia intellektuaalsest sarmist. Bryce Dallas Howard pargi tegevjuhina hiilgab tikk-kontsadel mööda džunglit ringi lidumises. Ülejäänud tegelaste osas võib vaataja ennustada, mis hetkel nad pooleks hammustatakse ning see on sama hõlpsasti läbinähtav nagu punase särgiga mehe saatus teleseriaalis «Star Trek».