Muusikaline mana

7. augustil esietndub Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalaka lavastus "Sünnisõnad". Foto: Von Krahl

Kaljuste, Jalakas, Tormis – eesti kultuuri juurikad, milles on peidus jõud ja energia. Artiklit kirjutades aga avastasin, et kui mõttes meeste nimesid korrata, siis omandab see jada salapärase manamise kuju. Pange silmad kinni ja korrake omaette «Kaljuste, Jalakas, Tormis; Kaljuste, Jalakas, Tormis.» Võimas!

Kohtun Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakaga kolmapäeva varasel hommikutunnil Von Krahlis. Eesmärgiks on rääkida «Sünnisõnadest» ehk 7. augustil esietenduvast lavastusest, mis on jätk meeste ühistöödele «Eesti Ballaadid» (2004), «Eesti naiste laulud» (2006) ja «Eesti meeste laulud» (2008).

Veljo Tormise muusikast inspireeritud nelja lavastust nimetavad Jalakas-Kaljuste jadaks, sõna «tsükkel» on liialt administratiivne. «Sünnisõnad» aga olevat muusikaline mana, sest lavastuses kõlavates Tormise teosest kuuleb Kaljuste sõnul mitu korda just manamist.

Jalakas möönab, et «Sünnisõnades» on viiteid ja tsitaate (nii muusikalisi kui ka pildilisi) ka eelmistele osadele, aga jada esimeste teoste tundmine pole uue lavastuse vaatamise eelduseks. Kusjuures tsiteerimist leiab Jalaka sõnul ka Wilsoni-Pärdi «Aadama passioon». Küsimusele, mis on sarnast «Aadama passioonil» ja «Sünnisõnadel», vastab väga tabavalt Kaljuste: «Nii palju, kui on ühist Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusikal».

«Eesti Ballaade»  ja «Eesti meeste laule» tunnustati Eesti Teatriliidu aastauhinnaga ja riikliku kultuuripreemiaga, viimase sai ka «Eesti naiste laulud». Preemiad tegijaid nende endi kinnitusel ei kammitse. «See võib kammitseda hoopis preemiate andjaid,» arvab Kaljuste. Mispeale Jalakas täiendab, et žüriid võiksid preemia neile juba varakult valmis panna. «Arvan, et tuleb täitsa põnev asi,» kinnitab Jalakas.

Mõlema mehe puhul on raske aru saada, millal nad tõsise näo taga nalja teevad. Vähemalt mina ei saa aru. Kindel on, et «Sünnisõnade» küljes on nad kogu hingega ja tahavad teha veel võimsamat lavastust kui eelnevad.

Aga mida või keda siis täpselt laval näeb? «Kui sa nüüd küsiksid, kes laval üles astuvad, siis vastaksin, et Väinamöine ja erinevaid loodusjõud. Täpsemalt ma ei ütle. Okei, mõned tegelased on veel,» kergitab Jalakas saladust.

Kas lava näeb ka inimest?  «Jah, inimest ka. Inimest, kes on vahendaja, kes on nagu jumala postiljon, sõnumitooja ja viia. Tõlgendaja ja tõlkija, kogeja, mõtestaja. Uurija. See on tema roll,» vastab Jalakas.

Tegelikult Peeter Jalakas ja Tõnu Kaljuste liiga palju lavastusest jutustada ei soovi. Mõistetav. «Ma ei mäleta, kes seda ütles, aga muusikalavastusest rääkimine on sama, mis arhitektuurist tantsimine. Lavastaja asi on mitte ära solkida seda väge ja jõudu, mis on muusikas, vaid lisada sinna juurde kujundeid, visioone, pilte. Mingisugust pingestatust, mis kasuks tuleks. Kui selle kõik sõnadesse paned, siis muutub see otsekohe labaseks ja mõttetuks,» põhjendab Jalakas.

Kaljuste aga arvab, et lavastust vaatama tulevatele inimestele oleks hea jätta hästi palju iseotsustamise ruumi.

 

Soome-ugri loomislugu

Meie kohtumise alguses oli Peeter Jalakas väga lihtsalt öelnud, et «Sünnisõnad» on Tormise teoste põhjal komponeeritud soome-ugri loomislugu. Kaljuste täpsustas siis, et nad on soome-ugri loomislugu ka omalt poolt täiendanud. «See pole mingi juriidiline dokument vanadest ugri aegadest. See elab. Meie elustame ühe väikse detaili.»

Lavastus algabki maailma loomisega, kõlavad Tormise Isuri eeposest tuttavad read –«Pääsukene, päevalind, / lendas terve suvepäeva, / otsis pesapaika. / Viimaks leidis mätta, tegi / pesa ja munes munad. /---/ Pääsuke päevalind hakkas labidaga merd kühveldama. / Sai kätte poole rebu ja poole valget, / muu jäi merre, -/ see sai tähtedeks taevasse. / Munavalgest sai kuu, munarebust päike». Sealt edasi kõlab lavastusele pealkirja andnud «Sünnisõnad», siis juba «Ütles Lembitu» ning «Kalevala 17. runo» jne. Viimase loona peaks kõlama ingerisoome rahvalaul «Laevas lauldakse», kus on read «Kesse küll siin Ingerissa künnab ja külvab / ja kesse küll need kraavid kaevab, / kui meilt nüüd on viidud / need noored mehed merele sõjalaeva.»

Veljo Tormis on öelnud, et tema jaoks on sõna primaarne. «Oluline oli regilaulu struktuur, mõtlemise mall, vorm,» kinnitas helilooja intervjuus Postimehele 18. septembril 1999. aastal, lisades, et tema lähtub kõigi oma teoste puhul sõnadest. «Sõna on primaarne, nagu regilaulus endaski. Nii sõna tähendus kui ka tema kõla.»

Jalakas on nõus ütlema, et sõna oli kõigepealt. «Siis tuli laul, siis tuli sinna otsa Tormis, kes seda omamoodi töötles, nüüd oled sina (viitab tema kõrval istuvale Kaljustele – H.S.) teda omakorda töödelnud. Ses mõttes on sõna olulisel kohal, aga lavalt ei kosta ühtegi sõna küll, laulu kostab. Näitlejad on seekord vait.» Miks? «Ei ole põhjust lobiseda.»

Jalakas: «Lavastusel pole sõnaga mingit pistmist. On loomislugu. Tahame või ei taha, aga «Sünnisõnad» asetuvad meie eelmiste Tormise tööde konteksti. Tegelikult oleks pidanud see lugu esimene olema ja «Eesti Ballaadid» viimased. Meil on vastupidi läinud, oleme mitmes mõttes algusesse tagasi läinud. See, mis laval näha on, on erinevad elemendid, mis alguses olid, ja mis otsapidi sõnas ka välja öeldakse.»

Kaljuste: «Sõnadest sünnivad mitmed asjad. Muusikaline kompositsioon tugineb nendele, sõna sünnitab maailma. Esimene laul on Isuri eeposest, siis Tuglase sõnad (Tormise teos «Ütles Lembitu» põhineb Fr. Tuglase tekstil - H.S.), mis peegeldasid inimest ja aega, «Kalevala» sõnad annavad aimu sellest maailmast, mida Tormis on käsitlenud «Eesti Ballaadis». Lisaks tuleb juurde soome-ugri runomaailm. Sünnisõnad on mõnikord käivitussõnad, panevad protsessid tööle. See kaunis maailm, mida Viiding (luuletuse «Kõrges rohus» põhjal valminud Tormise teos, mis kõlab samuti lavastuses – H.S.) meie ette manab.  See väljendub meie lavastuse afišil komana – see koma võtab sõnade maailma ühtepidi, paradoksaalselt, kokku.»

Mida see koma sõnade maailmas peaks tähendama?

Jalakas: «Tuleb vaatama tulla. Lavastuses on ka tal väga selge tähendus, seda ei ole mõtet ära rääkida.»

 

Tormis 85

«Sünnisõnad» on pühendatud Tormise juubelile ja esietendubki helilooja sünnipäeval, 7. augustil. Üliõpilasena oli Kaljuste iroonitsenud, et see või teine kollektiiv muidu ei esineks, kui dirigendil või mõnel heliloojal poleks juubelit. Nüüd nendib maailma näinud helilooja, et kui vaadata ajalukku, siis põhjused, mis muusikat luuakse, ongi seotud mingi sündmusega. «Kui meie hulgas elav Veljo Tormis saab 85, siis kõige suurem pidu ongi see, kui saame tema loomingust välja tuua midagi, mida pole märgatud,» leiab Kaljuste.

Jalakas «Sünnisõnu» juubelilavastusena ei käsitle, kuigi tõdeb, et loomulikult on tegemist kummardusega Tormisele. «Aga vaata, vahest on lihtsalt vaja mingit põhjust, et end kokku võtta. Vahel lihtsalt asjad satuvad nii,» nendib Jalakas.

«Siis saavad ametnikud ka paremini aru, miks midagi on vaja teha. Ei pruugi paremini rahastust saada, aga vähemalt on eeldus,» selgitab Kaljuste.

Jalakal puudus Tormise ja tema muusikaga kontakt enne Kaljustega töölehakkamist, aga see oli rohkem kui kümme aastat tagasi. «Tõnul oli mingi teine idee, mida võiks teha, aga see mind ei sütitanud. Siis võttis jutuks, et äkki teeks hoopiski «Eesti Ballaadid» ja see kuidagi erutas üsna kohe,» meenutab Jalakas.

««Ballaadide» muusikaerutus oli selles, et ooperiteatris dirigeerides oli mul kogu aeg ees romantiline orkester, midagi tundus vale ja tahtsin saada teist helipilti,» selgitab Kaljuste. «Siis tuligi orkestrimetsa idee. Mitu kuud lindistasin üksikuid pille ja pärast tegime surraundsaundi, inimesed istusid sümfooniaorkestri keskel. Heliloojat interpreteerides tihtipeale otsid ju uut kõlapilti. Teos on teos. Kui sa ei leia talle omast õiget kõla, siis muutub muusika standardseks, väsitavaks. Hästi palju muusikat on selline. Aga «Eesti Ballaadide» niisugune lahendus mõjus kirgastavalt kõigile, sest saime kuulata miskit, mis pole kopipeist Estonia teatrist. Kõla oli uus, pilt oli uus.»

Kuigi Tormise looming polnud Jalakale tuttav, siis soome-ugri maailm oli teatrimeest  paelunud võiks öelda, et juba aegade algusest. Sest Von Krahlile eelnenud Ruto Killakundi trupp sai nime just soome-ugri jumala järgi. Lapi mütoloogia, aga üldisemalt kogu soome-ugri mütoloogia oli tollal Jalakale ja ta kaaslastele peamine inspiratsiooniallikas.

Kaljuste on läbi aastate dirigeerinud peaaegu kogu Tormise loomingut. «Sünnisõnade» lavastuses tuleb ettekandele teos, mida pole ta kunagi juhatanud – «Kalevala 17. runo». Kaljuste tunnistab, et «17. runo» kõnetas teda, sest ta nägi selles teatri alget. «Mis ei ole seotud selle lavastusega. Aga iga etendusega püüan ennast harida. Harimine saab aga alguse küsimärkidest. Kuidas soome laulja laulab «Kalevalat»? Me teame, et «Kalevalat» võib laulda 40 sekundit üks rida. Täna on Soomes oma kümmekond lauljat, kellel on veel oskus ja võime laulda peast «Kalevalat». Minule oli suureks avastuseks, missugune vabadusega lauljad seda materjali käsitlevad. Teame, et kui folkloor jõuab kunstiteosesse, siis on ta mingil määral konservis, fikseeritud. Tal on küll oma kunstiline tervik, aga selle terviku on loonud helilooja. Mõnes mõttes teeb helilooja loost oma lavastuse. «Sünnisõnades» saame kogeda ka seda puhast allikat, puhast vett, kuulda «Kalevala» laulu «Kalevala» laulja esituses. Mul oligi puhas uudishimu, kuidas kõlab algallikas,» selgitab Kaljuste.

Kaljustele tunnistab, et Tormis on tähendanud talle õppimist. «Õpid tema vahendusel tundma oma vana kultuuri, sest Tormise kaudu läksin ma nende teemade juurde, mulle jäid runod ja tema seaded sellest; jäid pähe unustatud rahvaste erinevate rahvakildude dialektid ja keeled.»

Kui palju tuleb tänastele vaatajatele tõlkida ja tõlgendada soome-ugri maailma, sellele küsimusele oli Kaljustelt-Jalakalt raske vastust saada. «Me ei saa sellest maailmast rääkida, sest me ei tunne seda,» tõdeb Kaljuste.

«Sünnisõnad» on Jalaka viimane lavastus, mille ta teeb Von Krahli kunstilise juhina. Just sel hetkel, mil Jalakas räägib teatri üle andmisest Mart Kolditsale, astub viimane Von Krahli välisuksest sisse ja läheb otse Jalaka selja tagant üles teisele korrusele. Jalakas on öelnud, et tema elus on palju määravaid juhuseid – näiteks see, kuidas ta sai kunagi peaaegu juhuslikult kohatud inimeselt Eugenio Barba aadressi ning võiks öelda, et tänu sellele sündis ka Von Krahl.

«Ma ise jään terviku eest vastutama ja pühendun muudele meediumitele, seriaalidele,» selgitab Jalakas teatrijuhi tööst loobumist. Seriaaliidee «Dharmahäkker» on läbinud Eesti Vabariigi 100. juubeli puhul toodetava konkursi esimese sõela, kuid kas see ka võidab, selgub alles tuleval aastal. «Mõte tuli siis, kui konkursist polnud haisugi. Andis hea põhjuse end kätte võtta ja idee ära vormistada. Igal juhul tahan seda teha. Mulle tundub, et seriaalimaastikul on seis natuke sarnane sellega, nagu kunagi oli 90ndate alul teatris. Sellenimelisi tooteid on hästi palju, kuid selle kunstiliigiga pole neil reeglina mitte miskit pistmist. Tundub põnev väljakutse.»

Ka Tõnu Kaljustet ootab ees uus ja põnev väljakutse, temast saab juulis Naissaare vaim. «Ma näitan teile lõpetuseks videot,» ütleb Kaljuste ja otsib mobiiltelefonist välja «Tüdrukud ei nuta ehk Katariina lähetamise» klipi ja räägib sinna kõrvale, kuidas ta Madridis olles otsis seda miskit, mida võiks sel suvel Naissaarel teha ning jõudis Kinoteatri tüdrukuteni. «Vot selles lavastuses mängingi Naissaare vaimu. Ma pole varem teatris mänginud.»

PS. «Kalevalas» läheb Väinämöinen surnud nõia Antero Vipuse juurde, et saada nõia kõhust õigeid sõnu. Väinämöise ja vana nõia laulu kuuleb ka «Sünnisõnades». Võib-olla nad mõtlesidki seda preemiat tõsiselt, sest näib, et Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas teavad õigeid salasõnu.

 

LAVASTUS «SÜNNISÕNAD»

Veljo Tormise muusikast inspireeritud lavastuses kõlavad katked teostest «Maailma loomine Isuri eeposest», kantaat «Sünnisõnad», «Kalevala 17. runo»,«Ütles Lembitu», «Etüüd Juhan Viidinguga» ja «Laevas lauldakse».

Noblessneris esinevad Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Reigo Ahven koos Viljandi Drumlabiga ning Soome runolaulja Ilona Korhonen. Dirigent Tõnu Kaljuste. 

Laulu saatva lavalise tegevuse loob lavastaja Peeter Jalakas koos Von Krahli teatri näitlejate (Taavi Eelmaa, Ivo Reinok, Tõnis Niinemets, Ott Kartau, Ragne Veensalu ja Jaan Väärt), butoh-tantsijate Simona Orinska ja Ieva Putnina ning kunstnike Kärt Ojavee ja Edith Karlsoniga.

Esietendus 7. augustil.