Vaiko Eplik andis välja Välis-Eesti popikogumiku

Vaiko Eplik Foto: Margus Ansu

Kohe-kohe on poodidesse ilmumas või tegelikult mõnesse kohta juba ilmunud üks huvitav popikogumik Esto-muusika ehk ulgu-Eesti leviplaadid 1958-1988. Nimelt on Vaiko Eplikust saanud Eesti Alan Lomax ja ta on võtnud ette etnomuusikateadusliku  uurimistöö kaardistamaks seda, millist pop-muusikat viljelesid väliseestlased. Plaadi on välja andnud Epliku plaadifirma Mortimer Snerd. See on varustatud ka 60-leheküljelise saatesõna-bukletiga, mille on koostanud ajaloolane Maarja Merivoo-Parro

Kuidas sul see idee üks välis-eesti popikogumik välja anda arenes?

Eks seda ideed käis peast läbi mitmel korral, mil sai Välis-Eesti plaate kogutud, kuid ühel hetkel sai lihtsalt kriitiline mass täis, et tundus, et neid albumeid ainult enda teada hoida oleks sigadus. Siis sain aru, et seda lihtsalt peab tegema ja polegi nagu mingit küsimust. Kui on nii suur hulk Eesti musa ja suur osa sellest on nii huvitav ja nii mõnus, oli kahju neid haruldasi plaate ainult kodus kuulata. Pidevalt oli tunne, et ikka tahaks seda jagada, et teised ka kuuleksid.

Lugesin internetist, et sa oled lausa käinud, ütleme siis nii, et uurimisretkel Ameerikas, hankimaks plaate.

See on tõsi. Kui umbes aasta tagasi sai otsus vastu võetud, et plaadi teeme, hakkasime kohe ka korjereisi planeerima. Käisime New Yorgis ja Lakewoodis Eesti Majas ja arhiivides. Enne seda levitasime ka välis-eestlaste listides oma infot, et kellel on müüa, võtku palun ühendust. Ostsime üsna mitme inimese kogud ära ja paljud ka annetasid veel seda, mis neil kodudes alles oli. Selle reisiga õnnestus saada 104 erinevat nimetust lisaks oma eksisteerivale kollektsioonile. Lünki täitsime veel tänu Martin Jõelale ja Rahvusraamatukogule ning saimegi mingisuguse pildi kokku. Kogumiku peal on muusikat neljakümne viielt erinevalt kandjalt ja laule on seitsekümmend viis.

Enamik neist kandjatest on täispikad plaadid, LP-d?

Mingisuguseid valikuid, mis olid küll keerulised, tuli teha ja peamise rõhu panime täispikkadele plaatidele. Muidugi on  ka väga palju seitsmetolliseid ja mõned kassetid kajastatud. Sellega jõudsime küll heal juhul neljandiku teadaolevatest välis-Eesti popiplaatidest kogumikule kaasata. Vabalt oleks võinud olla ka neljast või viiest cd-st koosnev kogumik.

Palju sul endal kogus praegu välis-Eesti plaate on?

Erinevaid väljaandeid ongi kuskil 150 ringis pärast seda reisi. Konkreetselt ma polegi kokku lugenud. Ühel hetkel keskendusime plaatidele , mida me välja valisime. Need olid kas kõige markantsemad, üllatavamad, sellised, mis tervikuna kõige rohkem sisaldavad originaalloomingut, tõlkeid või on mingil muul moel huviväärne muusika.

Kuidas Välis-Eesti autoritega oli, kas nad ajasid oma karjääri jooksul ainult oma Välis-Eesti asja või üritasid mõned ka kohaliku muusikaga suhestuda ja selles plaanis midagi teha?

Eraldi plaadi saaks tegelikult veel neist, kes kohalikku asja ajasid. Marju ja Uku Kuut jäid näiteks sellelt kogumikult välja. Selliseid tüüpe on palju, kes tegid ingliskeelset muusikat. Minu suureks üllatuseks avastasin, et 70-ndatel oli Austraalias keegi eesti naine, kes tegi instrumentaalse gospel- klaveriplaadi. Mitmeid huvitavaid jazzpianiste oli. Aga nad kõik pidi kõrvale jääma. Uurimispõld on tegelikult lai nii, nii et siit võib igaüks edasi minna, kes tahab omal käel asja ette võtta. ( naerab.)

Kas sul selle kogumiku, nende artistide ja kogu selle välis-Eesti skeene kohta midagi üldistavat oleks võimalik öelda?

Üldistavalt võikski öelda seda, et nad suure kirega ja täiesti teadlikult võitlesid kõik need viiskümmend aastat Eesti vabaduse eest. Kõik nad on peamiselt asjaarmastajad, professionaalseid muusikuid on nende hulgas väga vähe- seal on keemikud, insenerid, õpetajad jne., kes tegid kõik oma muude tegemiste kõrval ja oma rahakoti peal suurest muusika ja Eesti armastusest seda muusikat.