Lahkus hinnatud kirjanik

Kultuuritoimetus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arved Viirlaid (11.04.1922 – 21.06.2015)
Arved Viirlaid (11.04.1922 – 21.06.2015) Foto: http://www.eesti.ca/

Suvisel pööripäeval suri legendaarne kirjanik Arved Viirlaid.

Arved Viirlaid (11.04.1922 – 21.06.2015) alustas luuletajana. Tema esimestes luulekogudes on olulisel kohal sõja-aastate ja pagulaselu kajastused ning armastusteema. Tuntuks sai Arved Viirlaid prooskirjanikuna. Tema looming on kantud ühest eetilisest põhimõttest: rääkida maailmale tõtt sellest, mis toimus Eestis Teise maailmasõja ajal ning pärast seda. Romaanides kujutab Viirlaid sõjasündmusi Eestimaal, metsavendlust, nõukogude vangilaagrite tegelikkust ja pagulasühiskonna eluprobleeme.

Viirlaiu tuntumaks teoseks on romaan „Ristideta hauad“ (1952; tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keelde).

Arved Viirlaid sündis 11.aprillil 1922. aastal Harjumaal taluniku pojana. Ta õppis 1937–1941 Tallinna Riigi Rakenduskoolis. Töötas Eesti Kirjastuse Ühisuse tehnilise toimetajana. 1941. aastal liitus metsavendadega ja osales Suvesõjas. Aastatel 1943–1944 sõdis vabatahtlikuna Soome armee eesti üksuse (jalaväerügemendi JR 200) koosseisus ning naasis augustis 1944 Eestisse, kus võitles 20. Eesti Relva-SS diviisis. Pärast sõda elas lühikest aega Rootsis, 1945–1953 Inglismaal, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude tagalas, ning aastast 1953 Kanadas. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubiesimees. Välismaise EKL-i liige aastal 1950.

1954., 1979., 1981. ja 1992. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu kirjandusauhinna

1997. aastal määras president Lennart Meri talle Riigivapi III klassi teenetemärgi , millest ta loobus.

Romaanid: „Ristideta hauad“ (1952; tõlgitud soome, läti, leedu, rootsi, inglise, prantsuse, hispaania ja hiina keelde), "Tormiaastad" Ι;ΙΙ – (1949, Eesti kujutamine rinde lähenemisel), "Seitse kohtupäeva" – (1957, pihtimusjutustus. Inglismaal elav pagulaskirjanik meenutab läbielatud ja otsib selgust nii eneses kui teistes), "Vaim ja ahelad" (1961), "Kustuvad tuled" (1965), "Sadu jõkke" (1965), "Kes tappis Erich Hormi?" (1961 Lund, 1998 Tallinn), "Surnud ei loe" (1975), "Märgitud" (1980),"Põhjatähe pojad" (2009, autobiograafiline romaan). 

Novellikogu: "Saatuse sõlmed" (1993), "Ajal on mitu nägu" Kirjastus Ilmamaa, Tartu 2005

Lisaks on ta avaldanud 7 luulekogu: "Hulkuri evangeelium" (1948), "Üks suveõhtune naeratus" (1949), "Jäätunud peegel" (1962), "Hõllalaulud" (1967), "Käsikäes" (1978), "Igaviku silmapilgutus" (1982), "Valgus rahnude all" (1990).

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles