Popil ja Huhuul on minekut ka animeeritult
Annecy festivali preemia paotas Riho Undi nukufilmile ka Oscarite ukse.

Riho Undi nukufilm «Isand».

FOTO: Kaader filmist

Veebruaris pärast Riho Undi nukufilmi «Isand» esilinastust kirjutasime: «Võimas, nagu Undile kohane! Karakterid mahlakad ja veenvad, loos pidev pingestus, mis jõuab ka üldistuseni, kõik klapib ja töötab.» (Roman Baskin)

«Väga hästi jutustatud terviklik lugu. Lavastus, kujundus, muusika – kõik sulandub tervikusse. Karm, aga õiglane. Ei jää kohe mitte Tuglasele alla.» (Tiina Lokk)

«Kunagi varem pole Unt muutunud nii dramaatiliseks, nii emotsionaalseks, nii sugereerivaks nagu nüüd «Isandas». (Tiit Tuumalu)

Kirjapandu osutus prohvetlikuks. Friedebert Tuglase novelli «Popi ja Huhuu» järgi valminud «Isand» on võitnud juba kaks tunnustust kõige mainekamatelt festivalidelt, viimati Annecyst – animatsiooni Cannes’ist –, tähtsuselt teise lühifilmide auhinna, žürii preemia.

Palju õnne, Riho, see on vägev priis! Kas kõige vägevam, mille te võitnud olete?

(Tagasihoidlikult.) Aitäh. Ma arvan küll. Neid auhindu ikka on ka, sealhulgas sealtsamast Annecyst kunagi ammu saadud kunstnikupreemia («Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse» eest 1998. aastal – T. T.), aga nii kõlavat tõesti mitte.

Kas see maitseb ka teistmoodi? 

Ikka. Auhind ise on ehk ainult üks hetk, mil see laval kätte antakse. Kõige südamlikum asi, mis selle puhul saab olla, on ikka tagasiside. Üks Harvardi õppejõud, kes animatsiooni õpetab, ütles näiteks, et see ei ole film, mis meeldib või ei meeldi, vaid film, mida vihatakse või armastatakse.

Ausalt, minu eesmärk polnud panna inimesi nutma. Aga seda nad Annecys just tegid, isegi mehed. See, et suurte silmadega kaltsust koerake võib tekitada selliseid emotsioone, oli mulle üllatus ja viis ka minu emotsiooni lakke. Jalutada linnas, mille tänavail ei tule vastu naljalt ühtki inimest, kes ei kannaks festivali märki… Istuda juba nädal ette välja müüdud suurtes saalides – see kõik oli väga hea impulss.

Kui palju peaauhinnast puudu jäi?

Mul on väga hea meel, et võitis Konstantin Bronziti film «Me ei saa elada ilma kosmoseta». (Sama film võitis grand prix’ ka teisel väga tähtsal festivalil Zagrebis, kus «Isand» sai ühe eripreemiatest – T. T.). Seda kümmet minutit tegi ta neli aastat, läbi valu ja vaeva, vahepeal lõppes raha otsa, aga film on tõesti väga hea. Südamlik lugu sõprusest, mille puhul ei kehti isegi gravitatsioon. Kuigi samuti kurva lõpuga.

Üldse on väga hea meel, et võitsid professionaalsed filmid. Mul oli jäänud festivalidel käimisele küllaltki pikk vahe sisse – nii seitse-kaheksa aastat – ja animatsioon on selle aja jooksul väga palju muutunud. Võimalus kasutada arvutit ja fotokaamerat on selle filmiliigi teinud suhteliselt lihtsalt kättesaadavaks ja odavaks. See ei ole asjale kasuks tulnud, muutnud selle ebaprofessionaalsemaks.

Nii kõva auhinnaga kvalifitseerub teie film automaatselt Oscarile. Pole vaja hakata Los Angeleses eraldi kinolevi korraldama, mis ka muidugi paha ei teeks. Kas te kasutate seda võimalust ja esitate selle?

Ah soo, ma ei teadnud seda. Tõesti?

See võiks sinna väga hästi sobida ja ka aeg, praegu meie ümber maailmas toimuv, töötaks ehk kaasa nagu «Mandariinide» puhul.

Võib-olla tõesti. Kui ma nüüd mõtlen… Žürii esimees oli Annecys ameeriklanna (Bonnie Arnold, sh filmide «Kuidas taltsutada lohet» produtsent – T. T.), nii et äkki polegi millegi üle imestada, äkki see film tabab midagi ka sealsele meelelaadile vastavat.

Saamuel Pliuhkami lugudega, eelkõige «Kapsapeaga» see omal ajal ei õnnestunud?

Jah, ei saanud sellest asja. Aeg oli selline. «Kapsapea» sai valmis samal ajal kui «Valed püksid» (1993, võitis ka Oscari – T. T.), me isegi võistlesime Nick Parkiga mingitel festivalidel koos, aga tema film oli muidugi tehniliselt hoopis teisel tasemel.

«Popi ja Huhuu» on sünge tekst. «Isand» tundub veel süngem, või julmem, oleks vist õigem öelda. Miks?

Ma ei oska öelda, see on pisut üllatav, mis te praegu välja tõite. Ma ise ei tunneta seda. Äkki on küsimus hoopis selles, et üks on tekst ja teine film. Film on paratamatult graafilisem, otsesem, ei jäta nii palju ruumi kujutlusele. Ma arvan, et see «eriline» süngus, mis filmist välja tuleb, on kinni selles armsas taksikoeras, neis karakterites. See paneb kõigest hingest kaasa elama, tema poolt olema. Ja kui siis Huhuu ta lõpuks kogemata maha laseb, on see väga valus, nii ülekohtune, et… Võib-olla sellepärast.

Ilmselt mõjutab seda tunnet ka filmi vaat et hüperrealistlik kujundus, millest ei saagi täpselt aru, kas kõik need asjad on päris või mitte. 

Mööbel on lihtsalt kolm korda suurem kui tavalise nukufilmi puhul. Sealt ilmselt ka see, miks realistlikkus võimendub. Interjööri kujundamise ja nukkudega sai ka kõvasti vaeva nähtud, otsitud sobivaid eeskujusid, mille järgi mööblit teha. Neli kuud tegelesin ainuüksi sellega, kuidas see ruum võiks välja näha. Diivani näiteks leidsin lõpuks kusagilt Inglise kuninganna kojast.

Tavaliselt võib nukkude ja interjööri puhul tekkida vastuolu, et nukud on natuke liiga karvased, siin õnneks ei tekkinud, nukud näevad suurel ekraanil väga loomulikud välja. Operaator Ragnar Neljandi pani kõige tipuks täiesti uskumatult paika valguse ja võttis selle kõik üles, nii et müts maha tema ees. Tõeline meister.

Tuglas Tuglaseks, aga miks teie nii pessimistlik olete?

Ju see siis on minu sees. Ma olen peaaegu 60 aastat vana, ega surmgi enam nii kaugel ole. (Ei saa aru, kas teeb nalja või räägib tõsiselt – T. T.) Mulle on varem ka öeldud, et miks sa nii süngetes toonides asju näed, aga see tuleb seest. See ei ole nii, et nüüd teeme lihtsalt ühe pessimistliku filmi. Hakkasin juba ka järgmist lugu kirjutama, ent sellegi noodid kipuvad süngeks muutuma…

Tegelikult olen ma «Popit ja Huhuud» alati… mitte et vihanud, aga see ei meeldinud mulle väga pikka aega. Oli tõesti sünge. Ma poleks arvanudki, et hakkan selle järgi ükskord filmi tegema, kuigi kunagi ammu meile isegi pakuti koos Hardi Volmeriga seda. Eks elu ise ole mind selleni juhatanud, elu ebaõiglus ja ebamäärasus. Minu käest on küsitud, miks see film mu emale on pühendatud. Mu ema on olnud juba tükk aega kasvajaga haiglas, võib-olla ka siit natuke süngust elu suhtes.

Tuglase tekst on küll igihaljas, aga ikkagi tabab «Isand» kuidagi eriti täpselt just meie aja pulssi, fikseerib terve mõistuse kadumist meie maailmast. Kas olete nõus?

Ilmselt küll. Aeg ise on praegu selline, mis haakub, võtab sellest filmist kinni, ja vastupidi. Üha enam tekib meie maailma isandaid, kes riike ja rahvaid vastutustundetult, täiesti kontrollimatult, teiste jaoks hävitavalt juhivad. Pressikonverentsil küsiti otse, kas see on poliitiline film. Üritasin asja küll naljaks keerata, vastasin, et ei, see on hoopis armastuse film, Romeo ja Julia lugu, aga mind ei usutud. Ju siis on põhjust.

Üks vanem proua ütles, et mäletab hästi minu ja Hardi (Volmeri) filmi «Sõda» (1987, sõja ja vägivalla vastane mõistulugu, milles väikese nahkhiire kodu jääb üksteisega võitlevate vareste ja rottide meelevalda – T. T.). Ja küsis, kas on nii, et Popi on nagu Eesti ja Huhuu nagu Venemaa. Ei-ei, see ei ole päris nii ühene, püüdsin seletada, aga taas vist kurtidele kõrvadele.

Kui ärevalt te näiteks Ukrainas toimuvat jälgite?

Muidugi jälgin, aga ärevuseks piisab nendestki tankidest, mis meil siin Eestis vuravad – nagu sõjaks valmistumine käiks. Ma elasin kunagi Järvel, hästi ammu, siis sõitsid maja eest läbi Vene tankid, kui õppustele läksid. Nüüd jälle tankid, aga teiste omad. Teeb küll ärevaks. Eriti siis, kui sul on kolm armast lapselast ja tahaks, et nad rahus kasvaksid.

Te olete üks väheseid animafilmilavastajaid, kes ekraniseerib meie kirjanduse klassikalisi tekste. Miks?

Väga lihtne. Need on ju suurepärased tekstid ja miks ma peaksin ise kirjutama, kui selleks sisemist sundi ei ole. Näiteks: mida paremat saab animatsiooni puhul üldse olla kui lugu koerast ja ahvist või kevadisest kärbsest… («Kevadine kärbes» valmis 1986. aastal Tammsaare järgi – T. T.). Praegu olen Vilde kallal, eks näis.

Mis edasi saab?

Pika filmi «Morten lollide laeval» võtted just algasid, aitan Kaspar Jancist nõu ja jõuga. Nukufilmi stuudios filmime 40–45 minutit, edasi kolime Iirimaale. Valmis peaks saama 2017. aasta alguseks. Loodan, et sellest tuleb tore ja lustlik lastefilm: rõõmus, sõbralik, paljude seikluste ja üllatustega. Pärast «Isandat» on see küll kohutavalt väsitav, aga tänu Annecyst saadud impulsile pean loodetavasti vastu. Ja väike puhkus on ka peagi tulekul.

Lõpuks valus küsimus: kus siinne huviline teie filmi saaks veel näha?

Tulgu tõelised huvilised meie juurde Nukufilmi stuudiosse ja küsigu DVD-d, täpselt 14 on veel alles – 150st. Täiesti tasuta annan ära.

«Isand»

Koer Popi ja pärdik Huhuu ootavad koju oma isandat, kes ei tule ega tule. Nii algab nende ühine elu. Popi, olles ise küll targem ja tugevam, alistub ahvi tujudele, sümboliseerides kuulekust ja allaheitlikkust. Huhuu on jälle liiderlikkuse ja rumaluse sümbol. (Sünopsisest.)

See on tõde, viirastuslikum kui uni, ja uni, hirmsam kui tõde. (Reklaamlause.)

Stsenarist, režissöör ja kunstnik Riho Unt, operaator Ragnar Neljandi, tootja stuudio Nukufilm, kasutatakse Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusikat

18-minutiline klassikaline nukufilm esilinastus 4. veebruaril

Tagasi üles