Kes on menuautor Tiit Sepa?

Tiit Sepa

FOTO: Kirjastus Ersen

Laenutushüvitiste edetabeli 16. kohalt leiab Tiit Sepa nime. Kes on see mees, kelle raamatuid laenutati eelmine aasta 7267 korda ja kes edestab mitmeid tunnustatud autoreeid? 

Eelmisel aastal 50. sünnipäeva pidanud Tiit Sepa on viimase kolmeteistkümne aasta jooksul ilmutanud kakskümmend üks põnevus-ja kriminaalromaani, kus üheks peategelaseks on kunstnik Hinno ja tema armsam salapolitseinik Synne. Ehitustisleri haridusega Sepa on öelnud, et ta püüab kirjutada nii, et inimene raamatu ikka nädalaga läbi jõuaks lugeda.

Wikipeedia andmeil avaldas Märjamaal elav Tiit Sepa oma esimese jutu ajakirjas Maaja. Aastal 2006 kirjutas ta krimiseriaalile «Kelgukoerad» pilootosa «Kiusamine koolis».

2002. aastal osales ta «Ajatu elu» kirjastus Erseni romaanivõistlusel ning debüütromaan ilmuski sama aasta septembris. Kirjastustusele Ersen ongi Sepa truuks jäänud ning kõik tema raamatud on ilmunud just sellelt kirjastuselt.

Vaatamata populaarsusele ei satu Tiit Sepa romaanid sagedasti kriitikute lauale. Käesoleval aastal ilmunud «Tulija ja jälgija» arvustuse leiab aga veebajakirjast Reaktor. Silver Sära tunnistab, et pole küll Sepa viimaste aastate mitteulmelisi asju enamasti lugenud, kuid «Tulijat ja jälgijat» kätte võttes oli tunne nagu kohtuksin vana tuttavaga, keda pole ammu näinud: kõik tuleb meelde, kõik on enam-vähem endine, nii puudused kui voorused, kuigi puuduseid on Sepa puhul rohkem.

Raamatu «Tulija ja jälgija» arvustust loe SIIT.

Aga kes siis on kirjevate kaanteaga raamatute autor? Erseni kodulehel tutvustab Tiit Sepa end järgnevalt:

«Olen mõnusas keskeas mees, kes vahel kannab habet ja vahel ka mitte. Samasugune lugu on minu loominguga: vahel kirjutan raamatuid ja vahel maalin. Olen kujunenud aja jooksul ka kunstnikuks ja teinud oma elus vist üle kolmekümne näituse. Raamatuid on ilmunud vähem. Praegu on müügis kümme (kui muidugi enam ongi). Kirjutanud olen neid rohkem, osa on õnnestunud ja osa aia taha läinud. Päris kõike pole ka ära trükitud. On olemas salajasi variante, mida ma pole veel kirjastusse saatnudki. Küllap ka need kusagil ilmuvad ja inimesed saavad neid lugeda.

Olen kuulnud, et inimesed on minu raamatuid lugedes nii naernud, kui nutnud. Eks see sõltub maitsest ja käsitlusest. Igatahes arvas üks mu kauaaegne sõber, et sellist maotäit nalja pole ta enne oma elus saanud, kuigi ise pidasin oma kriminaalse sisuga armastusromaani täitsa elukohaseks ja osalt ka tõetruuks. Täielikult tõetruuks ma ei saanud seda pidada, sest siis oleksid mu sõbrad-sõbrannad mulle kolki andnud. Nii peabki kirjanik ennast alati välja vabandama ja edasi kirjutama.

Olen isa nagu paljud teised mehed. Abielus pole mul elu jooksul õnnestunud olla. Seda segab arvatavasti minu natukene kohtlaselt loominguline eluviis, sest ka viimane elukaaslane, kellega ma juba nii mõnda aega koos elasin, arvas targemaks minust eemale tõmbuda. Tegelikult elasimegi lahus ja käisime ainult teineteisel aeg-ajalt külas. Jumal hoidku, ja nii aastaid! Küll mul oli ikka kannatust tema koju lontsida, mis asub minu omast ligi kolme kilomeetri kaugusel. Pärast tagasi ka. Ja ikka jala, sest autot mul pole. Võib-olla tänu sellele olengi heas sportlikus vormis. Kujutage ise ette – väljas on lumi, jää ja taevast tuleb ebamäärast ollust, mida mõned kutsuvad vihmaks ja teised jälle lumeks, mina olen aga kindel, et pean oma prillidele muretsema klaasipuhastajad. Lõõtsub tuul ja sinu ainukene soov on jõuda koju sooja, arvuti taha, et kirjutada naise külastamisest tekkinud tundepalangus juurde mõni romantiline episood niigi hirmsatele seiklustele käsilolevas romaanis. Soojus lähedusest jääb südamesse, aga kallima mõtteline kaugus rõhub südant. Ja nii aastaid ja aastaid. See ei seganud meil aga kahte last valmis tegemast. Teadagi tulevad lapsed alati kogemata, kuid ma olen nende üle ütlemata õnnelik. Elukaaslased aga tulevad kurat teab kus kohast. Mõni jääb pikemaks ajaks, aga mõni kaob kiiresti silmapiirilt. Arvan, et nad ei oska siis lugeda või on lühinägelikud kunsti suhtes. Viimane eluarmastus seda polnud ja ma hoolin temast ikkagi. Nii… noh… parasjagu soodsalt, et rahus kirjutada ja maalida saaksin. Lapsed aga peavad mind väga kalliks ja mina neid loomulikult ka. Poeg tahab samuti kirjanikuks saada, kuid mina kiristan seda kuuldes hambaid, sest mäletan ise, mida kõike olen läbi elanud. Ainult tänu kirjastuse Ersen äärmisele kannatlikkusele ja vastutulelikkusele sain ellu viia oma unistuse. Samuti tegin poolkogemata «Kelgukoerte» pilootosa, kuid sellega ka asi piirdus. Raamatuid kirjutada on mõnusam kui filmiga jännata.

Oma isiklikust elust ma rohkem ei kirjuta, sest ma pole sellest kahjuks ka ise siiani selgelt aru saanud. See on segane nagu mustlase unenägu ja kitsas nagu sünagoogi rotil. Kirjutamise ja maalimisega on aga nii nagu seda süda ütleb. Kui süda tunneb, et inimene peab luuletama, siis ta teeb seda, kui süda ütleb, et ta peab kirjutama, siis teeb ta loomulikult ka seda ning kui süda ütleb, et tuleb armastada, siis tuleb ka armastada. Eks ju?

Päikest ja õnne teile kallid lugejad!»

Tagasi üles