
Mul on väga selgelt meeles üks pilt, kuidas Ita Ever ja Rein Aren istuvad hallika talutare taustal, Everil on peas valge rätik, Aren on pisut tolmune ja turris, nagu ta oleks just heinamaalt tulnud. Nad vaatavad enda ette, nende nägu paitavad loojuva päikese viimased kiired.