Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/05/05/13763162t1h73ca.jpg)
/nginx/o/2015/07/02/4236095t1h825e.jpg)
Mul on väga selgelt meeles üks pilt, kuidas Ita Ever ja Rein Aren istuvad hallika talutare taustal, Everil on peas valge rätik, Aren on pisut tolmune ja turris, nagu ta oleks just heinamaalt tulnud. Nad vaatavad enda ette, nende nägu paitavad loojuva päikese viimased kiired.
«Kas sa armastad mind?» küsib naine. Mäletan ta silmis mingit ootamatut helki. Mispeale mees mühatab, üle ta näo jookseb korraks õrn naeratus, ja siis kõlab vastuseks: «Kas enam midagi muud küsida pole?»